Merilin ütles üks päev, et me oleme muust maailmast justkui omamoodi isoleeritud või siis süsteem keset suuremat süsteemi. See mõte on mu aju kaugemates soppides juba mõnda aega pesitsenud ning aegajalt veidi mürglit teinud. Eriti armastab ta esile tulla siis, kui ma oma poolametliku konto läbi Näguraamatu portaali külastama juhtun ning satun silmitsi ühe üllatusega teise järel. (Nikolai ja Aivar on nüüd sõbrad? Nikolai elab ju Narva-Jõesuus ega räägi eesti keeltki.) Minu mõistus selliseid asju ei võta, aga ilmselgelt on ülejäänud Eestil mingid omad tutvumissüsteemid, millega mina oma ideaalmaailmas elades ilmselt iial kokku ei puutu.
Ja ideaalmaailm ongi hea sõna. Kui on valida ühiskonna, kus vahelduva eduga elutsevad lugenud, musikaalsed ja muidu haritud inimesed (olgugi neid kolm või neli), ja ühiskonna, kus paiknevad näiteks mainitud Nikolai ja Aivar vahel, eelistan ma ilmselgelt esimest. Eriti veel kui seal kummardatakse raha, demokraatia ja kahepalgelise liberaalsuse asemel misantroobist taani filosoofi ning aseksuaalset 'teise järgu' superstaari.
Aga kui üks süsteem paikneb teise sees, puutub ta siiski paratamatult kokku ka välimisega. Eelmisel nädalal jõudis minuni info, et keegi noormees Gustav Adolfist oli hiljuti endalt elu võtnud. Ei mingeid suuri pealkirju ega ka pisikesi ridu. Mitte, et peaks olema, aga vahel ju on? Eriti veel praegu, kus kiusamisohvrid taaskord aktuaalseks saanud. Tundub aga, et ilmselt ei jõuaks ükski ajaleht või ajakiri kõiki sääraseid juhtumeid ära trükkida, olgu ta siis nii kollane või sinine kui tahes. Selleks oleks siis vaja juba eraldi väljaannet ning on küsitav, kas sellisel lehel kuigi palju lugejaid/tellijaid oleks. Ka suitsiidist igapäevase asja tegemine poleks kuidagipidi positiivne nähtus, sedasorti perioodika miinustest ja plussist võib aga kunagi ehk eraldi kirjutada. (Ilmselt siiski mitte, ei näe sel erilist mõtet.)
Infoga kaasa tuli aga ka konkreetne nimi. Nimi, mis ehk liigagi tuttav - tegu oli nimelt kunagise huvikooli pinginaabriga. Ei oleks osanud arvata, et see inimene oma näo ja olekuga mulle veel kunagi korda võib minna, järele mõeldes oli sündinu seal aga koguaeg olemas. Kõnealuse nooruki silmis oli alati mingi kurbuselaadne pilk, mille märkamata jäämine minus praegu lausa imestust tekitab. Loomulikult võib see mulle nii ka vaid tagantjärgi tunduda, kuid sellegipoolest oli sel tõdemusel minu jaoks kummaliselt suur mõju, kulmineerudes unetu ööga, mil mu peas keerles möödunud kuul kirjutatud luulevormis üllitis. Lühike ja kiiruga üles kritseldatud kirjatükk, mis oli just omandanud uue tasandi ning häirivalt tõeseks osutunud, kujutas endast justkui enesetapukirja mina-tegelase 'mõlemale sõbrale'. Iseenesest hämmastas see oma sünnihetkel mind ennastki, polnud tegu ju kuidagi depressiivse perioodiga. Ja enesetapp üldiselt on samuti viimane asi, mida füüsiliselt enam-vähem terve inimene ette peaks võtma. Minu arvamist mööda.
See kavalasti sõnastatud arvamine jätab kenasti ruumi ka eranditele. Kes on näiteks veidigi kursis Ian Curtise elulooga, see peaks kenasti terviseklauslit mõistma. Kirjutas ju kunagi Orwell, et tegelikult pole midagi hullemat kui füüsiline valu, räägitagu siis mida tahes. Samuti häiriv mõte, mida ilmselgelt toetavad aga ohtrad näited. Tahaks siiski uskuda, et igaüks ei oleks nõus peale põhjalikku töötlemist kõigil oma lähedastel kõrisid läbi lõikama. Antud väites ainuüksi kahtleminegi võib paljudes tekitada negatiivseid emotsioone, sellega on aga nagu armastusega üldiselt, täna räägitakse kuu ja tähtede maale toomisest ja homme.. Ma vist ei ole pädev, et rääkida, mis homme toimub. Aga näide on ilmselt ennast ilma lause lõpetamisetagi juba õigustanud.
Kuid siiski, miks? Tegu ei tundunud olevalt sotsiaalselt kõrvale heidetud indiviidiga, vähemalt teistega sisseseatud suhted tundusid olema lausa soojad. Erinevalt näiteks minust, kes ma suhtlesin seitsme aasta jooksul nende inimestega minimaalselt. Ma ei tea, kuidas selle asjaga üldiselt on, aga mina pigem ei suhtle kui et suhtlen kellegiga, kellega ma pigem ei suhtleks. Vähemalt mulle paistab ka üle lugedes igati loogiline. (Samas, kui juhtub teele tulema keegi, kellega ma meeleldi suhtleks, ei kujuta ma enamasti ette, kuidas see suhtlemine alguse peaks saama.) Kuid see (ehk pigem retoorilist laadi) miks-küsimus on mainitud ööst saati peas keerelnud ja kohati ilmselt ka välja paistnud. Loomulikult ei tundnud ma seda inimest praktiliselt üldse, seega ei ole ka võimalik, et ma iseseisvalt oma mõtetega kuhugi tõe ligidale jõuaksin. Ehk on aga peas küpsemas hoopis novell, mida ma ammu oodanud olen. Saaks nime enne sünnipäeva trükki ja oleks noorus päästetud? Mingis mõttes kindlasti. Oleks tulevikus midagi kui mitte enda, siis mingitele suvalistele lastele näidata.
Aga nüüd on vist aeg uueks alguseks. Just selle päevaraamatu mõttes. Mullused sissekanded võiks kuhugi ära liigutada. Nad pidid saama osaks tervikust, kuid nii, nagu nad praegu on, puudub neil igasugune efekt. Curtisest veel nii palju, et Joy Division on mumeelest veidike üle hinnatud. Mõni ütleks siinkohal, et olen silmakirjalik, kui ta aga juba siiamaani jõudnud on, võin talle seda rõõmu ka ju pakkuda.
