Eile sain taaskord Seletuskirja asjus natuke tagasisidet, mis alati äärmiselt positiivselt mõjub. Et võiks igapäevaseiku siiski veidi enam käsitleda ning selle ümber oleks ka üldisemat juttu hea ehitada.. Iseenesest muidugi, miks ka mitte. Põnevust jääb minu jaoks mingil määral küll vähemaks. Tahtmatult hakkasin aga analüüsima selle palve tagamaid, ehk mängib siin mingil määral rolli inimeste mingis mõttes nartsissistlik või siis lihtsalt uudishimulik soov end läbi teiste pilgu näha? Sest maininud ma siin üht ja teist küll olen, kuid seda vaid kaudselt, ning ainuke nimekasutuski on sihilikult just esimese sissekande alguses. (Justkui pühenduse eest niisiis.)
Aga kui nüüd uuel aastal uus, kirjeldav suund võtta, peaks ilmselt alustama aastavahetusest, mille ise vast sürrealistlike hulka liigitaksin. Üks kooliõde arvas, et mul on lihtsalt hea fantaasia, samas olen ma ise üpriski veendunud, et kõik just nii toimus, nagu ma seda mäletan.
Õigupoolest olin ma planeerinud kolmekümne esimesel kodus istuda ja vaadata Eesti Televisioonist Õnne 13 ja mida iganes nad ka sel päeval näitama ei peaks. Otsus, mille võtsin vastu juba eelmisel aastavahetusel, millest vist siingi paar sõna olen poetanud. Õnne jõudis aga eetrisse praktiliselt hommikul, lüües sassi kogu mu skemaatika. Mingisugune ülekanne Estonia eest ei tundunud küll midagi vaatamisväärset. Hakkasin siis mõtlema oma variantide üle, mida oli täpselt poole vähem kui eelmisel aastal, niisiis kaks. Millest, kuna puudus huvi klassiõe tuttavatega kohtuda, jäi järele üks. Et tuleks siis trammiga Lilleküla poole sõita.
Olles sellist (mingite standardite järgi pea perverselt) detaliset ülevaadet nüüdseks terve lõigu jagu kirjutanud, olen üpriski veendunud, et edaspidi läheb ikkagi vanamoodi. (Hair brushed and parted etc...)
Selleks retkeks puudus aga igasugune viitsimine. Ei, arvestades mulluseid traumaatilisi üleelamisi võin ju sel aastal mina tingimusi seada? Et tulgu hoopiski siia. Kuna ema on kodus, siis ilmselgelt mitte sisse, aga hulgume siis niisama maja ümber ringi. Ja poole tunni pärast olimegi neli, kesk helendavat lund. (Et kõik oleks ikka üles täheldatud, olgu siiski mainitud, et ema läks tegelikult ka ära, sai kellegiga kokku ja vaatas Ansipit ja miskeid UFOsid.)
Sel aastal lastakse meil õhku 150 000 eest rakette, teadis öelda GG's trumme taguv slaavi nimega noormees. Russalka juurest näeb kohe nagu toimuks kõik peo peal. Eks siis sinna. Teel läbi Kadrioru pargi lükkasin Villemi lumme, mõni minut hiljem lükkas tema lumme minu. Ilmselt räägiti ja arutati midagi. Minul mängis "Bona Drag". Mingil hetkel sai iPodil aku tühjaks.
Ilutulestik algas igatahes enne, kui me pärale jõudsime, jälgisime seda kesk inimtühja lagendikku (kus ma ei mäleta end enne viibinud olevat), istusime lumme. Ilutulestik oli nõrk, mina oleksin selle summa targemini investeerinud.
Siis oli mingi narkoteema vahepeal, piibud-gripid-tšäksid-värgid, ei oska eriti kommenteerida, kuidagi hale tundus selle suure külma ja lume käes. Ei, ma ei taha tubakat. Ei. Mina ei olegi jointi soovinud ju. Okei. Kuid aastavahetus siiski, mis teha.
Ma pole kunagi suitsetaja olnud ja otsese tubakasuitsu suhtes on mul kergemat sorti vastumeelsus. Kuna inimesed enamasti sellest aru ei saa, ütlen vahel, et mul on allergia. Siis üldjuhul saavad.
Seejärel tahtsin ma minna Apollo juurde. Taaskord üks minu lemmikobjektidest selles väikeses linnakeses. Kunagi ammu, kui polnud selle kuju tausta uurinud, arvasin, et tegu on armastusenooli saatva jumalusega, mistõttu mind võlus tõsiasi, et ta vibu murdunud või lausa murtud on. Apollo nooled olid siiski lihtlabaselt surmavad ning ka vibu oli murdunud juba kujul, mille koopiaks Kadriorus resideeruv kunstiteos on. Kuid siiski. Selle naabruses on omal ajal oleskletud üpriski palju.
Praegu seisab kuju aga keset massiivset lumevälja, mis meid õnneks tol hetkel enam ei takistanud. Rajasime oma raja, siis veel teise ja võibolla kolmandagi.. Igatahes on nüüd sinna kergem ligi pääseda. Võibolla enam ei ole ka, vahepeal on ohtrasti sadanud. Ja siis istusime seal ja mingil hetkel hakkasime üksteist lumme lükkama ja seejärel ukakat mängima. See toimus minu mäletamist mööda veel veidi eemal.
Igatahes olen vist nüüd oma eesmärgi saavutanud? Ei olegi eriti sürreaalne kui nii võtta. Aga 'aastavahetusel olin põlvini lumes ja mängisin ukakat' kõlab üpriski hästi. Võiks öelda küll, et hea fantaasia. Iseasi on, miks keegi peaks midagi seesugust välja mõtlema.
Jutt on nüüd siis kirjas. Ei hakka vast rääkima sellest, kuidas ootasime trammi ja trammi ei tulnud. Küll aga tutvusime mingi toreda noormehega, kes ei mahtunud kuuekümne peale ära ja pidi nüüd jala Priislesse või kuhugi sinnakanti kõmpima. Ehk ei külmunud tee peal ära. Kuid kuhu ma nüüd seda üldisemat teksti ehitama peaks, seda ei oska küll öelda. Eelmise sissekande jätan vast aga nii nagu ta on; arvestades, kuidas ma teda kirjutasin, on tegu lausa imelise üllitisega.
Rrrrgh,
