25. märts 2011

Varieteet

Jõgeval elavad trollid.
Ootamatult õide puhkenud Eesti rongiluulet.
Üha inimvarjud ja helendavad hinged. Üks väike provintsilinn suutis mu vist mingis mõttes põlvili suruda, moraalselt vähemalt. Ja seda just oma vastanditega. Viies mu, piltlikult ja üldistavalt, filosoofiast ülikoolisaalis avaliku joomarluseni reisirongis.
Alustada oleks mõtekas vast etendusest, mida eile kaemas käisin. Õieti pean tunnistama, et mul puudusid selle suhtes igasugused eelnevad ootused - lavale oli toodud järjekordne eestiaegne tükk, nii nagu kord ja kohus, võib ju arvata, et ilma eriliste kunstiliste ambitsioonideta. Ent Vilde (erinevalt lavastajast) on nähtavasti siiski üllataja.  Lugu võimatuid valikuid täis elust kesk lausidiootide horde suutis mulle hinge pugeda, seda emotsiooni võimendasid omakorda etendusejärgsed kommentaarid riidehoiujärjekorras. Lausa geniaalselt suutsid neli parimais aastais naisterahvast oma amuseerivas ignorantsuses äsja nähtu argise eluga siduda! Et veel Eduardi kiita, peaks vast mainima, et tema lähenemine armukolmnurgale suutis samuti veidike üllatada. Vaata et õigustabki oma igavest viibimist Oscari seltsis?
Kusagil eelpool ära mainitud superneliku suutsid aga juba mõne (peamiselt Tartu perversseimas söögikohas konutatud) tunni pärast meelest pühkida kohalikud noored, kellega silmaringi laiendamise ja aja mööda saatmise mõttes veidi vestlesin ja mõned huvitavamad küsimused esitasin. Ühel juhul asusin puudutama ka Tartu linna trammiprobleemi, siin tundus asi aga juba kuidagi ohtlikuks kiskuvat. Närvid on neil täitsa läbi!  Üleüldse ületasid nad mainitud tädistiku absurdsuse oma ideede ja tegevustega mitme (saja tuhande) kordselt. Türi "Luugi" ees õhtuid veetvad härrased tundusid äkitselt inglitena, arvatavasti oli asi aga pigem ootamatult tärganud tugevas kriitikameeles kui hukas olevas Lõuna-Eesti nooruse põhjakihis. Ma ei tahaks neid inimesi õieti kirjeldada, selleks oli neid vast ka liialt suurel hulgal, misantroopia oli nende keskel aga kerge tekkima.
Et see tekst on aga planeeritud rääkima lainetamisest, peaksin nüüd taaskord harjale jõudma. Peale sihitut, üksildast ekslemist Vanalinnas ja sellest väljas otsustasin ma lõpuks minna öömajale ammusel ajal internetist leitud üliõpilase juurde. Selgus, et kauaoodatud und ma sealt aga ei leidnud, selle asemel hoopiski suduse olesklemise ja lõputu vestluse kõige spetsiifilisematel teemadel. On kuidagi väga kummaline, kui sinu peamised huvid ja aated (hetkel küll vaid kultuuri ja muusika vallas) kellegi teise omadega tavalisest sedavõrd suuremal hulgal kattuvad. Ehkki mingis mõttes, peab tõdema, erines see inimene suuresti sellest, mida olin oodanud. Kulmineerus see külastus igatahes 'rattaekskursiooniga' koidu käes helkivas ülikoolilinnas, mida taseme poolest vabalt minu enda korraldatutega võrrelda võib. See jõgi, need majad, need sillad, tõttöelda oli mul tunne, kui oleksin unes, vist aga nii see siiski ei olnud. Emajõe vastaskülgki on ilus ja huvitav! Rohkem küll siis, kui istutakse pingil, pilgud vastaskaldale suunatud, kuid sellegi poolest. Magada sain alles mõnda aega hiljem ja sedagi vaid narritavad poolteist tunnikest, seejärel pidi minu võõrustaja minema õpingutele.
Hommik oli veel varajane ja heatujuliselt tegin ma otsuse kalli klassivenna ärkamiseni kuhugile kohvitama ja raamatut lugema suubuda. Seda tehes libisesin aga jalgupidi porilompi. Ja lugesin läbi ühe öösel pealinnast saabunud rusuvamat laadi tekstsõnumi. Üleüldse hakkas mitmepäevane rammestav unepuudus endast märku andma, vilisev tugev tuul tekitas peavalu ja õigepea leidsin end Tasku tualettruumist tavapärases asendis nõutult peeglit silmitsemas. Kastsin kergelt paistes silmad veega üle ja esitasin ilmselt üpriski hingestatult mõned miserablistlikud lauluread teadagi vast kelle loomeportfellist. Mõistagi selgus õigepea, et ma ei olnud ruumis sugugi üksi vaid kabiinis varjas end ka Härra. Härra vaatas mind hetkeks sellise pilguga, mida tahaks vist kunagi uuesti näha ning veidi lähemalt uurida. Härra pilk oli karge ja kaalutlev. Härra lahkus üsna kiiresti.
Mis mu mõtetes ei oleks õnnestunud nomoteetilise (Tartu leksika) tekstiga ei ole vist praeguseks kuigi hästi õnnestunud ka (ebatäieliku) kirjeldusega, igatahes olin ma kuidagi jõudnud mingisugusesse murdepunkti, mis sundis tühjendama rattaekskursiooni tarvis kotti jäänud pooliku veini ning hiljem ühes teatud (muide vägagi märkimisväärsete tulevikuvaadetega) muusikakriitikuga seda teed jätkama. Mõistagi ei ole selles jutu iva. Iva on vist selles, et lasen laintel end liigutada, ka tuulevaiksetel päevadel.

Ma armastan teid kõiki,
Peaaegu kõiki,
K.