Kevadmarginaal

Küll on naljakas, et lumi just nüüd nõnda jõuliselt tagasi otsustas tulla! Üle määratult pika aja kõmpisin ma taas mööda määratult pikana näivat Lõokese uulitsat ja jälgisin, kuidas koletu loss selle tipul teosammul üha kasvab ja teravneb. (Kes ehitaks endale sellise maja?) Varakevadine linnulaulgi, mida ma muidu heliseadmete tõttu vist üleüldse täheldanud ei ole, muutus edasi liikudes ikka aina intensiivsemaks, vahest oli mõni lõokenegi nende seas, ei tunne veel loodushääli. Ja lumi liugles ja helises. (Ainult maasikajäätis oli veel puudu.) Ja minu peas kumises muudkui Kreegi Reekviem, tulin ma ju laulmast.

Armulik Jeesus Kristus, sind kiidame - halasta!

(Annab mesikeelsem olla.)

Ka sellist raskust nagu tänane, sarnaselt linnulaulu rõhuvusele, ei ole ma varem vähemalt mööda seda teed käies tundnud, ehkki olen ma ju saabunud ühes üüratu bassivõimuga. Ja samuti ei ole ma südame põhjas lootnud, et sind kodus ei ole, kuigi tol ühel korral oli ju isegi päris tore, kui ma sind filmifestivalile mõtlesin haarata. (Tean, et sina-pöördumist kasutav kõne on klišeelik, primitiivne ja tarbetu, eriti juhul, kui retsipiendi uhkus enam ammu ei luba tal lugemas käia, kuid ma ei suuda teisiti, entschuldigung, mitte praegu, mitte nüüd.)

Aga plastikpakis vaarikatee oli hea. Ja kauge kodune tunne oli hea, täpselt selline nagu ta vahel on ühe Jakobsoni tänava puumaja lahti unustatud trepikotta hiilides. Ja märksa parem oli tee tagasi, mille ma võtsin ringiga, selle brutaalse toitlustusasutuse juurde, kust mõne sõnul pidi saama vabariigi parimat hamburgerit. Ja peatuses lugesin ma jälle "Indigot" ja lumi langes ta peale ja hiljem rohelises kaarikus number seitseteist tõmbas üks pea peale kukkunud koolipoiss keelega üle suunurga a la "Beethoven Was Deaf". Aga bussiaknast nägin ma jälle seda turris punaste juuste ja kitarriga, miks kõnnib ta aina sõidutee veerel?

Oled sa eal mõelnud, mis tunne võib jääda seda kõike kõrvalt jälgides? Üritasin täna anda lühikest ülevaadet noorele koolivennale ja viieteistkümnest minutist jäi väheseks. Aga ülejäänud? Mul käivad siin ju jumal teab kes, lausa ammustest aegadest, kaerakileaegadest, Limiteeritud Ühiskondliku Imidži aegadest, võhivõõrad inimesed, välismaisedki inimesed, Sirbiga võrreldav lugejaskond! Ütleks, et lausa kahe käe sõrmedel. Ning on ju kaks kätt ikka kaks kätt?
Kahe käega võib maalida, võib kirjutada. Üks mees kõnnib seina taga, võibolla kõnnib lõpuks ka läbi seina - selles linnaosas on terve mõistus kerge kaduma. Alles see oli, kui keegi roomas maika väel lumes, suu ning juus lund täis, nägu üleni punane, silmad pahupidi peas. Võsapeetri materjal. Võidaksid reitingud, võidaks rahvas, võidaksid eetriaja soetajad, võidaks ka mees pikali maas. (Mina ei ole teda näinud, mulle räägitakse.) Mõistus ütleb, et sellist inimest ei ole, süda aga, et on siiski, ilma ei saaks. Ei, ilma ei saa! (Tulen täna ju laulmast.)
Ja ei vist soovikski kevadtuuli või suviseid hommikuid, tahaks vaid veidi enam spontaansust, ehk ka juunikuiseid pileteid Šotimaale, olgu seal siis lumi maas või mitte, milleks laskuda marginaalsustesse? Halba ilma ei ole, ehk on rattailm ja mitte rattailm, saab aga ka uiskudega. Ehedakujulist spontaansust on sel nädalal veidi aga isegi esinenud, selles suhtes on kõik väga lahe.

Ei märkigi hinge määrdumisest,

- - -