Kuna Eestimaal õnneks või kahjuks tänupühi ei harrastata, võtan ma seks puhuks kasutusele lumise päeva jõulude ja uusaasta vahel. Esmalt tänaksin vanaemat oma jõulude päästmise eest - aitäh, vanaema! Teiseks (oletades, et tegu ei olnud sama inimesega) tänaksin seda, kes iganes mulle signeerimata jõulukaardi saatis. (Aitäh!)
Ja naabritädit tänaks ka, nimelt šokolaaditahvli eest, mille ta mulle täna südamlikult üle andis. Kummaline, kuidas ma teda alati koridoris trehvan ning kuis me seejärel kümnekonnaks minutiks vestlusse langeme. Olen aru saanud, et ta käib lihtsalt jalutamas. Mitu korda päevas siis ilmselt. Ja suvel on tal alati peas mõni laia äärega kübar ning talvel üll mõni uhke kasukas. Ühesõnaga kohe näha, et eestiaegse kasvatusega inimene. Ning vene keelt ei oska ta üldse või siis ei räägi seda põhimõtteliselt, igatahes pole ta sel põhjusel vist ülejäänud tädikestega kõige paremal läbisaamisel. Mis on iseenesest ka täitsa lahe, sest ega ole minagi, sõdisin ma ju nendega pikka aega oma jalgrattaruumi eest. Ja mingis mõttes võitsin ka.
Rataste juurde jõudes oleks siinkohal ehk sobilik anda ülevaade eelnevas sissekandes mainitud Põhja-Tallinna rattaekskursioonist. Esiteks - ärge pigem jääge talvel lootma käsipiduritele, need hakkavad külmas tõrkuma, tõenäoliselt. Maastikuratas võib küll libedatel teedel kitsakummilisest linnarattast loogilisem tunduda, talvel rattaga teel olles olete aga loogika mõjualast juba ammu väljunud. Tegelikult oleks parim variant isegi maanteeratas, kuna seal kantakse suur osa raskust esirattale, mistõttu on lumehangedes sõitmine kergem. Kuigi olen end tõestanud silmapaistva giidina, olen eneses siiski pettunud, et ei võtnud vaevaks seda teemat eelnevalt puudutada. Keegi siiski, nagu ka lubatud, auto alla ei jäänud, nii et hea seegi.
Küll aga juhtus minu kunagise rohelise puumaja lähedases keldripoes üks teine kahetsusväärne asi. Tädi, keda ma juba kümne aasta tagusest ajast mäletan, ei saanud ilmselt aru, et me tahame munapirukaid, ning andis selle asemel neli hakklihatäidisega eksemplari. Ühe paksu Lilleküla kutsa jaoks oli see ilmselt hea päev, meie jäime aga suurde nälga ning olime sunnitud peende restorani minema. Aga peente Kopli restoranide ette ei ole otstarbekas kaherattalist jätta, olgu tal peal milline lukk tahes. Minu giidioskusi see õnneks siiski oluliselt ei õõnesta, küll ehk veidi üldist usku tallinlastesse.
Kui nüüd sisse tuua võrdlus, ja võrdlusi ma ju väga armastan, siis näiteks Järvamaal on suviti kõik poe- ja rannaääred lukustamata käigukaid täis ning kellelegi see eriti ette ei jää. Olgugi, et üldiselt tundub sealne vaesus ja kriminogeenne kontingent suurem olevat kui pealinnas. Ma vist isegi aiman, milles see vahe tegelikult seisneb, jätan korrektsuse huvides aga ütlemata.
Kaltsukad on meil aga paremad kui järvakatel! Seda veel eriti nüüd, kus nende külastamine ootamatult häbiasjast trendiasjaks saanud on. See teema ei vääri vast pikemat peatumist, kuid Tallinn on selle koha pealt minu jaoks ikkagi üllatusi täis. Nii heas kui ka halvas mõttes. Tänastele elamustele tagasi mõeldes ehk küll pigem halvas, nii üllatav kui see ka ei oleks.
Jõuludel tegin aga ühe huvitava tähelepaneku, õigemini sai minu aimdus kinnitust. Et eestlased end pildituks õgida armastavad, kirjutas kunagi juba K. E. von Baer oma ladinakeelses doktoritöös. Ja seda eriti muidugi pühade ajal. Joomarlus on aga täna kindlasti suuremgi probleem ja käib samuti teatud tähtpäevadega kokku, pidades siinkohal küll silmas pigem aastavahetust, jaanipäeva või indiviidide sünnipäevi. Kuid esimese jõulupüha õhtul (ööl) Vanalinnas viibides võisin veenduda, et paljude jaoks kuuluvad jõulud samuti sellesse nimekirja. Tavalistel laupäevaõhtutel sel kellaajal veel sellist pilti ei näe. Võibolla räägin aga eestlastest asjatult ja hoopiski välismaalt oli suurel hulgal peolisi jõulude või siis lihtsalt talvise pööripäeva puhul sisse sõitnud, ega seda muidugi ei tea.
Doing the Wythenshawe Waltz,
-
