See on veidi nagu minu kunagine suurejooneline kohtumine härra peaministriga, kes pühendas meile, kümnekonnale korpulentsele lapsukesele, vaata et mitu tundi oma hindamatust ajast. Iseenesest samuti väga liigutav, aga kuhu me niimoodi jõuame? Kuhugi kindlasti, kuhugi jõuab alati, ja mingis mõttes ongi ju oluline, et vähemalt liikumine toimuks. Sest paigalseis ei viivat edasi. (Mulle tundub, et sellest põhimõttest lähtutakse vägagi palju. Mis on mingis mõttes hirmus, ei toimu erilist analüüsi ega planeerimist.)
Aga ma silmitsesin enne veidi oma sissekandeid ning jõudsin järeldusele, et on paljut, mis mulle ei meeldi, eriliselt näiteks Esteetika jõuluväljaanne. (Praeguseks peaks vast juba ilmselge olema, et pealkirjadel puudub enamasti sidepunkt tekstiga?) Või vähemalt osa sellest. Näiteks ei tahaks ma ju haliseda Seppäläsuguste asutuste poolt toetatud 'individualismi' hävitav-piirava mõju üle teatud indiviidide grupile. Mitte, et ma ennast hetkel sinna hulka arvaksin, aga mul on tunne, või siis lihtsalt illusioon, et mul on umbkaudne ülevaade nende asjade kulust. Ja ilma lähtepunktita ülisemat sorti teksti kirjutades on ikka nii, et mis meelel, see keelel, isegi kui seisukohad ei ole ilmselgelt veel formuleeritud või antud teema koha pealt isegi selged.
Kuid üks asi on veel, mida olen hakanud tähele panema. Ja tundub, et tegu on üldise fenomeniga, mitte ainult minu puhul esineva nähtusega. Nimelt tekib millegiga just intensiivselt või innukalt (ehk siis arvestataval tasemel) tegeledes tihti tugev aja- (elu) raiskamise tunne. Ütleme näiteks, et loen mingit raamatut, aga milleks? Või kasvõi näiteks kool, kool ühelt poolt muidugi eriti, teiselt poolt mitte niivõrd, kuna ta praktiliselt kohustuslik on. Või siis ütleme, et käin kellegi juures olesklemas, vestlen kellegagi.. Miks ma siin olen ja selliste inimestega suhtlen? Selle koha pealt asi muidugi indiviiditi kahtlemata erineb, olen kohanud lausa inimesi, kes vestlusi põlgama on hakanud, suurel hulgal on aga ka neid, kes täiesti uskumatul kombel juurde astuvad ja tühjast tähjast rääkima hakkavad. Seda sorti small-talki muidugi mina näiteks vestluseks ei peagi, mind kohati häiriv on pigem midagi natuke teistsugust. Aga ka vaid teatud inimeste puhul. Kuhu ma aga tahtsin jõuda on, et kõige lihtsam ongi lihtsalt istuda ja mitte midagi teha. Sauter jõudis ühes oma raamatus sarnasele järeldusele ning seda teksti meenutades võis hetkel isegi juhtuda, et kirjutasin selle ümber, kuid.. Talent laenab ja geenius varastab.
Täna jääb asi nähtavasti aga poolikuks, võiks ju end vanal aastal veel mingil määral välja magada. Ja samas pole vist nii või teisiti hetkel eriti kompetentne.
A decent skin is all I am?
-
