Aegajalt mõtlen, kas ühe eestlase nimi võib tõepoolest olla Noemi? Olgugi, et tegelikult ei olegi see oluline, seda peaksin ma ise ju kõige paremini teadma.. Raugestav kevadpäike tundub ühe käega võtvat ning teisega andvat, aegajalt tundub, et lausa näen, kuis igasugune viimanegi vaimne potentsiaal selle kollase gaasikera suunas siugleb. Ent eks miski peabki ju päikestki kütma - mõelda, et ta seda ise teeb, oleks ääretult eluvõõras ja sinisilmne. Ja ega mul ju ometi kahju ei ole, ongi tollest adumatust ainesest mingit kasu. Teeb seesama päikene ju parasjagu loodusega imetrikke.
Ja samal ajal kui väljas kõik tärkab ja heliseb, käib sees endiselt edasi koolinimeline fiasko. Täna kirjutasime kõik armsasti koos direktorile seletuskirju, klassiga. Seletuskirju! Kuidagi hea tunne oli, kui paber ette anti ja pealkiri kirja pandud sai. Suunavad küsimused anti mulle ka. Mis on kohusetunne; tähtaeg; kohustus? Miks käin gümnaasiumis? Hoogsalt ning läbi endalegi nalja teinud Lord Henryliku vaatevikli läbi katsin seletuskirjaga kaks (ometi direktorile adresseeritud) lehte ning sain hiljem klassijuhataja poolt sellise pilgu osaliseks, millist ei oleks vist varem ettegi kujutleda osanud.
Kuid kui tahes farslik või laastav see koolielu ka ei oleks, tunnen ma (ka, mis isenesest muidugi rõõmustab) mingil määral muret augu pärast, mille ta endast õigepea maha jätab. Mõeldes tagasi möödunud suvest saadik toimunud võõrandumistele, surmadele, kolimistele ja lahkuminekutele ning vähem või enam tõenäolistele alternatiividele. Samas olen ma mõistagi põnevil. Start, reestart!
Põnevusest rääkides - rääkides põnevusest? - Tuli täna veel üks pakkumine, iseenesest täiesti utoopiline, utopistlik. Mängida võibolla taustaks Johnny Rottenile, kümnetuhandepealise publiku ees. (Niisiis ei käi jutt siinkohal Rabarockist...) Kui ta muidugi tuleb, ja ilmselt ta ei tule. Aga pakkumine kõlab ju hästi? Idee poolest juba Morrisseyle läheneva kaliibriga mees. Ja viimasele ma ilmselt ei julgekski mängida, tõenäoliselt variseksin enne ühes pilliga lavalt alla. Niisamuti kui noodsamad lehekesed, mis praegu küll alles nõnda tasa ja rõõmsalt punguvad, niipea kui sügis oma nägu näidanud.
Ent rääkides sügisest, ja sügisest ju praegu kahtlemata rääkida on vaja, tuli mul hetkeks ühest noorest provintsipoetessist inspireeritult mõttesse vahetada žanrit ning hakata hoopiski oma värskeid meistriteoseid üles pildistama ning vaatamiseks välja riputama. Sest ma võin ju istuda pargis puu all ning imetleda, kuidas värske muru kasvab ning kuulata, kuidas mingi linnuke lõõritab, aga kus peitub siin kasu ühiskonnale? See on veidi nagu novellis anarhist Juhanist (2009) - märkmeks mulle enesele.
Igatahes olen ma mõnda aega teinud tööd ühe sünnipäevakingikomplekti kallal, kusjuures valminud on kolmest objektist kaks. Nõnda et! Kui minu rahulolu säilima peaks, olen varsti moeblogeur valmis. Või kui fotografeerija aku viimasel hetkel tühjaks ei saa. Saab ta aga nii või teisiti! Sest nii või teisiti hakkab ühel päeval, õige varsti kevadiselt tibutama ning vihm tilgub pähe ja imbub läbi juuste ja imbub läbi peanaha ja ajus tärkavad lilled, puud, loodus.. Ja üldiselt vist fotoaparaadid mind ei salli, kuidas siis veel sellega olema peaks?
Ma rohkem ei viitsi (kirjutada) -
Õpetasime endid lindudeks aga lennata ikka ei oska.
Õpetasime endid lindudeks aga lennata ikka ei oska.
(muu hulgas) k.
