Just leidsin üles kraadiklaasi, olin tolle kavala viguri telefonijuhtme sisse keeranud. Viimasel ajal näitab 38 või siis midagi sinnakanti, enesetunne on seeeest aga parem kui kunagi varem. Lihasvalu ja võigast kuiva köha mitte arvesse võttes. (Sest mis neist ikka arvestada?) Vähemasti olen natuke aega võitnud, ei pea igasuguse ebamäärase juraga tegelema, kui nii koolikohustuse suhtes sobiv väljenduda on. Vabatahtlik kohustus, kõige hullem neist kõigist [kohustuste tüüpidest].
Vahepeal olen aga jõudnud omamoodi suuremat sorti arusaamisele Lääne muusika suhtes. Tekkis nimelt ühel hetkel situatsioon, kus mängisime isehakanud klaveripoisiga joobnud koolikaaslastele ühesjorisemiseks 'uuemaid eesti rahvalaule'; kuskilt välja ilmunud ütlemata paksust raamatust läksid järjest käiku klassikud nagu "Ämmamoori maja" või "Pistoda laul". Olgugi, et see mulle oseselt uudiseks ei tulnud, olin ma siiski üsna löödud, nähes kui sarnased on meie süldilaulud Lääne popmuusikale Buddy Holly'st Shakira või isegi Gagani. Õigemini olin ma löödud mõistes, et mõni Toomas Anni võiks oma süntesaatoriga sama hästi Biitlid kui ka Judas Priesti omal moel paika panna. Ja Mozartit klimberdaks veel vahele.
Eriliselt õnnetu on muidugi see, et Aasia ja Aafrika liiguvad täpselt samas suunas, õieti on see liikumine juba toimunud. Laose pop-grupid kütavad elektrikitarridel põhikolmkõlasid nagu Leiber ja Stoller muiste, olgugi et vokaalis on piirkonnale omaseid käike veel ohtralt. Ehk jõuaks veel keegi globaliseerumise kinni keerata?
Igatahes ostsin enesele ka süntesaatori, kõiksugu uhkete ja täiesti ebapraktiliste lisadega. Kui Krieger liialt täis on, hakkan teda Sossi Klubis asendamas käima. Usun, et õiges esituses ei tee publik vahetki, kas käsil on "Hullud naised" või "That Joke Isn't Funny Anymore". (Viimane on muide üks neist lugudest, mida ma õieti avalikus kohas kuulata ei suuda.)
No näete siis, head inimesed (sic!), vaid suurt kibestumust ja maailmavalu tuleb täna selle haige sõrmede alt. Õigupoolest mõtlesin juba, et täisealised enam seletuskirju ei kirjuta, ilmselt teevad nad seda aga siiski. Millegiga peab ju oluliste asjade arvelt tegelema. Kas see või meedia.
Käesoleva sissekande algatamise peamõtteks oli aga isehakanud sünnipäevaliste tänamine, vist olen siiamaani natuke liigutatud. Kui lamad nõrkenult haigevoodis, on trobikond paadunud narkomaane just see, mida sa oma toas näha soovid. Eriti kui nad kõikvõimalikud heliseadmed põhja keeravad ning valjusti ja valesti laulu lõõritavad. Nagu juba kunagi kirjutasin, siis GigantGalandi kompetentsi suhtes on mul ääretud kahtlused ja praeguseks on need küll ainult kasvanud. Kuigi peas on mul küpsemas mõte üles astuda kooli kultuurinädala raames, teeks mõned koverid ja vaataks mis välja tuleb. Justnimelt koolikontsert, see oleks mingis mõttes suurepärane. Ainuke probleem on heliga, heli meie koolimajas õieti ei ole.
Viimasel ajal kardan natuke iseennast, energiaülejääkide rakendamine kulgeb tihti mööda üpriski kummalisi radu. Seepärast ma hetkel ilmselt haigegi olen.
Lõpetuseks ehk veel lühidalt minu kodukootud valimisplatvormist, siis on teada, millest Eestimaa ilma jääb. Pankade jõhker riigistamine ja esimese pensionisamba järk-järguline kaotamine peaks võimaldama maksude radikaalset vähendamist. Ja siis tuleksid ilmselt lõpuks ka väliskapital ja asüülitaotlejate hordid, lõimuksime Liiduga nagu naksti. Ilmselgelt on mul kõik lahendused olemas.
Kick them when they fall down!
Kick them when they fall down!
Kick them when they fall down!
