Venelaste kalmudel on ka talvel küünlad. Ja lilled. Ning nendeni viivad paksu, paksu lumme tallatud värsked rajad. Kõik muu on aga valge vaibaga kaetud, ilmselt ootamas kevadet?
Otsustasin enne jõule läbi käia kõik oma lemmikpaigad ja -objektid Tallinna linnas, et näha, kuidas nad praeguste ilmastikuoludega paistavad. Ja tänane käik on vist seni kõige tugevama mulje jätnud. Kuigi Siselinna kalmistu uhked väravad olid pealtnäha lumest üldsegi puutumata jäänud, oli sees viibida tavalisest märksa huvitavam. Lisaks tavapärasele rahule valitses seal peaaegu täielik inimtühjus, vaid üks noor tütarlaps kükitas vaikselt kellegi hauaplaadi ees. Seeeest olid kõik paari päeva jooksul kalmistul käinud inimesed sinna oma jäljed maha jätnud - peateed olid küll tühjaks lükatud, kõrvalrajad aga mitte. Oli platse, kuhuni teerada oli konkreetselt kõvaks tallatud, oli üksikuid radu ja oli ka suuri piirkondi, kus kedagi käinud ei olnud. Ja üksik neiu liikumatult hangede keskel. Minu meelest jällegi üks neist väga kujundlikest piltidest, millega tahaks otsekui midagi peale hakata. Kui vaid vastavad oskused sellise tasemeni küündiksid.
Võibolla võib mööda surnuaedu kondamine mõnes teistsuguse mulje tekitada, aga tegelikult olen ma täna üpriski õnnelikus meeleolus. Terve rea kummaliste väikeste asjade pärast, nagu seda on näiteks tõsiasi, et mu uuel telefonil ei ole kalkulaatorit või minu otsus mitte minna täna toimunud karakteersele noorteüritusele. Viimast vaatamata häälele kusagil peanurgas, mis endiselt käsib sellistest asjadest osa võtta, kuitahes morbiidsena need mulle kohale jõudes ka tunduma ei kipuks. Mida, vaadates end osavõtjatena registreerinute nimekirja, tänase asja puhul muidugi eriliselt karta oleks olnud - naljakas, kuidas erinevad üritused ja nähtused justkui märkamatult peavoolu liiguvad ning sealt siis jälle lahkuvad. Eriti kummastav ja kohati ehk isegi kurb on muidugi see uus, tehislik hipsterluse laine, mis praegu domineerib. See, tundub, on täitsa uurimisväärne teema.
Õnnelikkusest rääkides puutub muidugi suuresti asjasse veel kogu see omamoodi auratemaatika, mida vast siinkohal päris ümber sõnastama ei hakka. (Et lause mõte segaseks ei jääks, mainin siinkohal siiski ära, et pahatihti võib erinevatele sõnadele klõpsates kuhugi hoopis teisele leheküljele juhtuda.) Kuid ka mulle endale üllatuseks on minu senised tulemused ses vallas justkui täiesti loogilised (st erialakirjandusega ühtivad) ning paistab tõesti, et kõik siin ilmas on omandatav. Saabub veel aeg, mil inimesed liiguvad ringi suurte värviliste mullide sees ning ma loen kõiki nagu raamatuid? Sedasorti üleolevate mõtetega peas muidugi mitte, olgugi nad oma olemuselt pigem naljatlevad. Aga omamoodi üleolev tunne on küll. Põhimõtteliselt on muidugi koguaeg olnud, aegajalt ta lihtsalt võimendub. Kui nüüd tahaks näiteid tuua, siis varasemast võis kasvõi näiteks lihast või alkoholist loobumisel midagi sarnast täheldada. Põhimõtteliselt on need kõik asjad, millega võiks ehl teatud inimeste grupi ees uhkustada, see ei ole aga seda sorti üleolevus, mida ma silmas pidasin. Usutavasti on see kõik ka omavahel seotud, üleüldse lähevad asjad mingis mõttes muudkui ülesmäge ja enesetunne muudkui pareneb. Mingit uut väljundit oleks ainult vaja. Õlipastellid, punane trükimasin ja noodipaber on iseenesest muidugi toredad, kuid samas mingis mõttes kurnavaks muutunud. Tundub justkui paigalseisuna.
Homne Kalamaja ja Balti jaama külastus toimub ilmselt aga grupiga ning vabu kohti veel on. Trolliga mineku puhul neljase istmega arvestades üks ainus, peaks ilm aga rattasõitu soosima, siis lausa lõpmata hulgal. Oleks nagu ühes videos, ainult et Manchesteri asemel Reval või Tallinn või kuidas iganes kellegi arvamist mööda paremini peaks kõlama. Kuid eks need mingis mõttes olegi ju üpriski sarnase olekuga linnad, hallid ja samas oma kummalisel moel romantilised. Ja ma saan nüüd kella ka anda, kuniks mina gruppi juhtimas olen keegi seega auto alla jääda ei tohiks.
Naljakalt tulevad need sissekanded. Kuigi siin-seal olen erandeid teinud, on konkreetsete sündmuste ja detailide välja rookimine siiski üpriski edukalt läinud. Julgeksin öelda? Ideaalis võiks ühe sissekande mahu täita küll näiteks mõne pargis tehtud jalutuskäigu kirjeldus, selleni ma nähtavasti aga veel ei küündi. Kuid küll jõuab. Vaikselt olen vist sinnapoole teel, vähemalt tundub, et kirjed muutuvad aja möödudes aina vähemütlevateks. Mistõttu ka soovitus alustada lõpust. Tõenäoliselt on aga asi lihtsalt distantsis, mis iidsete sissekannete suhtes tekkinud on. Nii et tegelikult ei ole vahet.
