Raaport

Äsja naasin Sütiste tee statsionaarist, tulin trolliga ja olla on nii kerge, pea sama kerge, kui õndsalt palav on ilm. Lipp on lipi ja lapp lapi peal, võin kinnitada, ja olgugi et seda ilmselt sugugi mitte nõela pistmata, saab kõik jälle käima, liikuma, saab jälle normi, ning normaalsus ongi ju tänapäeva eksistentsi kõrgeim vorm! Või vähemalt jätab ta võimalusi. Ja ma ei väida, et võimalusi ei oleks näiteks ratastoolis, ent ahendaks ta valikuid ju ometi? Luues samas muidugi uue perspektiivi. Kuid üldine arusaam on vast siiski, et ilma on parem, ja seega on kõik ju ülihea, hea!
Ja taas leian end üllitamas etüüdilaadset teemaarendust, samal ajal taibates, kui ebakohane see hetkel on, ning ometi on endal selle kõige üle nii hea meel.
Ja abielupaarilt, kes mind alles enam eal (mitte kunagi) näha ei tahtnud, sain kallistuse ja sooja pilgu ning hiljem poest jäätist ostes sain enda meelest taas paar head sõna ja olgugi, et jäätis nirises mööda kätt alla ning koju tulles oli keegi nähtavasti rattakummi läbi torganud, pole sellist ogarat heatujulisust vist ammu täheldanud. Selline ongi siis üüratu kergendus? Emale suuremeelselt vastu tulles lükkasin isegi põrandal oleva ühte esteetilisse hunnikusse kokku.
Ja nüüd peaks ehk veel paar sõna vasteldest rääkima. Liug pikk ja linad pikad. Ja kõik on kirju, virvendab!

Ootavad võililled mulla sees reas:

"Head muna püha!"
(Enam ei joonista otsa saan'd ratsusid!)