Samsaara

Vist sai eelmisel korral veidi liiga radikaalselt lõpetatud, praegu küll ei tule mingit targemat tegevust pähe kui seda on käesoleva sissekande kirjutamine. Kuigi tegelikult tahaks veel rattaga välja minna. Läheksin näiteks vanalinna. Öösiti on seal alati naljakas ja lumega on ilm valgust täis. Aga ei ole mingit jaksu hakata emakesega sel teemal rääkima, seda enam et ta vitsisti juba magamas on.

Ostsin natukese aja eest kioskist helendava kepikese ja hakkasin mõtlema budistlike väärtuste üle. Üks noor üliõpilane oli mind just koos kahe paadunud narkomaani ja terve muusikariistade arsenaliga oma vanemate korteri pisikeses toakeses võõrustanud. Olgugi, et ta ise ilmtingimata õppima pidi, seadis ta meid siiski kuidagi istuma ning jagas välja ka oma instrumendid ja taimsed varud, mille eest ta raha vastu võtma ei soostunud. Ning istus siis oma laua taga ja kribis vihikusse mingeid hiina "hieroglüüfe", tõustes vaid tee tegemiseks, hetkeks mõnel oma kummalistest puhkpillidest liitumiseks või viirukite süütamiseks. Ise seejuures muudkui särades. Vahest muudab jutustuse ilmekamaks see, kui mainida, et muusika, mis välja tuli, oli üpriski kaootiline. Peaasjalikult seetõttu, et üks meist pidas improviseerimiseks seda, kui mängitakse järjest ette kõik palad ja saated, mis kunagi omandatud on. Proovi sa sinna peale midagi ehitada! Aga üliõpilane oli taustaga väga rahul ja lausa salvestas vahepeal midagi, öeldes, et vajab mingisuguse video jaoks taustamuusikat.

Gautama õpetused tõi mõtetesse aga siiski hinduistlik sümboolika, mis üpriski intensiivselt toda Lasnamäe korterit läbis. Ja kindlasti ka tõsiasi, et võõrustajaga olid mingid sidemed vaid ühel meist.

Tahaksin ka osata niimoodi inimesi vastu võtta. Ja olla nii lahke ja alatasa särada. Ehk saab see aga kunagi nii ka olema, vahest siis, kui tekib selgesti eristatav piir minu ja mu vanemate omandi vahele? Küll aga ei saa selliseid asju nagu seda on näiteks müstiliselt haihtunud raamatud kuidagi kahe silma vahele jätta. Loomulikult ei tahaks hästi uskuda, et keegi nad kaasa on võtnud, aga ei teagi.. Igatahes, õnneks on bass alles ja ega muu oma väärtuselt vast eriliselt kuhugi küündigi. Sentimentaalses mõttes muidugi - eriti kurb oleks, kui keegi näiteks kassi enesega kaasa peaks võtma. Tegu, mis omamoodi oleks ka täiesti mõistetav, Fille on lihtsalt niivõrd muljetavaldav tegelane. Aga samas siiski, teise inimese kassi ju ikka minema ei viiks? Ja raamatutega on tegelikult niisamuti. Mitte, et ma saaksin võrrelda oma parimat sõpra raamatutega, kuigi tegelikult võib ka raamat ju väga vabalt parimaks sõbraks olla, nii et ei ole siin imelikku midagi. Siinkohal võiks veel küsida, kas sõber on sellisel juhul raamat või siiski selle autor, see aga ei ole jällegi kuigi oluline.

Mis on oluline on see, et üks jagab oma tagasihoidlikke isiklikke varusid ja teine varastab kirjandust. Aga raamatuvarastel puudub sära ning mida sa teed raamatuga, kui sul sära ei ole? Olgugi need siis peened importväljaanded.

"Siinilmas tunneb ta meelehärmi ja sealilmas tunneb ta meelehärmi!
Kõikjal tunneb meelehärmi see, kes on teinud pattu. Ta tunneb meelehärmi, ta on ängis, sest ta näeb oma tegude roojasust."

Aga võibolla jätsin ma nad rongi või trammi. Tegelikult polnud üldsegi plaanis nendest raamatutest kirjutada, mingit võrdluspunkti on aga alati vaja, vastasel korral võib lugeja hakata neid ise otsima ning teha seda ehk paremini, kui mina seda teinud oleksin.

Kuna Dhammapada aga juba käes on, siis lõpetan tänase kirje ühe teise mõttesalmiga, mis mu pähe pidama on jäänud. 

Mõtlemisvõimelised eemalduvad, kodus ei ole neil rõõmu. Nagu luiged jätavad oma järved, nii lahkuvad nemad kodudest.

Veidi järele mõeldes pole mul aga kirjutamisele hetkel muud alternatiivi kui diivanil lebada ja lage silmitseda, nõnda lisangi ma nüüd veel mõtlemisvõimetutele, et kodu on siinkohal eelkõige sümbol. Ja neile, kes siia äsja sattunud on (sest üllataval kombel, näitavad graafikud, neid on), soovitaksin huvi korral alustada algusest. Ehk siis lehekülje lõpuosast. Mulle tundub, et sealpool on teksti rütm parem, ilmselt seetõttu, et nad kõik kiire hooga kirja pandud on.

Impulssiivsed kirjutised ongi mitmes mõttes etemad ning loomulikumad kui pastakaotsast välja imetu, mitte aga tingimata. Lootus on kunagi nende kahe meetodi vahel mingi tasakaal saavutada. Küll siis lööks eesti kirjandus alles õitsele!
Mina aga tuulutan veel tuba kuni see miinuskraadideni jõuab ning ronin seejärel teki alla hommikut ootama. Mine tea, ehk tuleb veel unigi. Aga kui keegi peaks tahtma näiteks rongiga Tartusse sõita või Koplisse jalutama minna, siis ma olen siin.

Ask me

I won't say no

how could I..?