Hommikul muuseumist koju vändates, eriti kuninglik käsitsi kaunistet vinüülketas käe otsas, leidis aset midagi ehk märkimisväärset. Lasnamäe kanali kõrval jookseb pikk kitsuke asfalttee, pimeduses kui lihtsalt üks sünkjas jutt kesk rohtu ja puid. Ja kui ma seal sõitsin ja lõppu ei paistnud, seisis äkki mu teel keegi loom.
Algul tundus ta olevat orav, siis ostutus figuur orava jaoks aga liialt kogukaks - kass? Kass liigub aga teisiti, kass ei hüppa niimoodi nagu see loomapoiss, kes äsja oli jooksu pistnud. Ja ta jooksis otse minu tee kõrval, tegi seda üpris pikalt. Ja meie kiirused ühtisid, ma uurisin ja tegin märkmeid, ent ei osanudki midagi arvata. Viimaks puges ta vist kuhugi urgu, kadus äkki maasse ära.
Elab meil rebaseid, parkides?
Edasi aga jätkus nagu muinasjutus. Järgmisena seisis mu teel part - ennenägematult pika kaelaga ja täiesti ihuüksi ning liikumatult. Isane. Mina aga veeresin ja veeresin ja viimaks asus liikvele ka tema - tõusis lendu, siplevalt ja maadligi, nagu pardid seda vist sageli teevad, ja lendas samuti mõnda aega täpselt tee äärt mööda, minuga ühes, mõnda aega liikusin ma pardiga ühes. Kuni part pööras paremale, parki. Äkki part läks tiigi äärde, ei tea. Võibolla aga ei meeldi kõne all olevale sealne lärmitsev ja saiatükikestest toituv seltskond ning pidaski seetõttu etemaks Laagna tee äärset savanni, ei tea.
Kes tuli mu teele kolmandana?
Õieti arvasin, et keegi peab kindlasti tulema, ning kartsin samas sisimas, et ei tule kedagi ja kogu sündmuse (olgu, kojusõidu) märmimisväärsus oleks seeläbi kadunud. Ja ega mõistagi tulnudki. Aga samas! Samas aga oli mulle ju juba ennist ette sattunud Maria Mineva, oli sattunud pea kogu endise Pia Frausi kollektiiv uue ent pea samaväärse muusikaga ja kui nüüd maha arvata keegi ansambel, mida näen juba tuleval nädalal, sattus mulle ette ju pea kogu esmast live-huvi tekitanud osa eesti muusikast.
Ja veelgi - olgugi, et siinkohal ei ole soovi kirjutada kontserdiarvustust, kuigi materjali selleks oleks - ära märkimist vääriks ehk James Maker'i ekvavilent Laulan Sinule' taunimisväärselt kehva heliga esinemisel. Ja kelle ekvavilendiks osutuks seeläbi mainitud ansambel, seda võib ehk igaüks oma teadmiste ja võimaluste piires ise edasi mõelda. Mitte et see nõnda oleks olnud, tantsumuusikaga selle enese üle irvitamises pole ju midagi uudset. Kuid mainitud heliprobleemide all kannataska kogu üritus üldiselt, Minerval näituseks kadus see pooltunniks üleüldse, heli oli ja siis enam ei olnud. Ehk sai keegi solvatud - jõudis ta vaid öelda, et 'esirea ossid ei tohi vilistada', kui mõne minuti pärast saabuski vaikus.
Tassike teed ja siis saabus vaikus, räägitud kõik meie jutud said.
Aga õieti sünnibki ju kõik vaikusest, mis vähemalt puutub muusikasse, jah? Ise usun, et tingimata see nõnda olema ei pea, Pärt, kelle tsitaadiks see mõte vististi on, on aga veidikene kõrgemaks autoriteediks.
Vaikusest muide algas üks teinegi, möödunud nädalaine üritus. Vähemalt nii mulle räägiti, ise olime me Swansi suhtes vaikusena kvalifitseeruva soojendusartisti esinemise ajal veel supermarketi manu piletite välja printimise tarvis tinti otsimas. Aga tindi me saime ja prinditud ka, luigeansambli saabumise ajaks olime niisiis juba kohal ja.. Promotud oli küll pikalt, et nende esinemiste valjususe tõttu on inimesed oksendamagi juhtunud, kõrvatroppe ühes võtta polnud sellele vaatamata aga mõtteski olnud. Ja nähtavasti olime ainukesed, vaesekesed. Vähemalt seesugune mulje jäi, nii palju kui hiljem baari peal muljetatud sai ja kui palju siis enam üleüldse midagi kuulis. Aga ega kõrvad enam vilise. Ja miks peaksidki? Heli valjusus bändi fenomeni alustalana on muidugi totter ning ilmselt kogu grupp ka ise veidike üle haibitud, sellegipoolest aga mõistagi mõjus ja ehk eile nähtutest vähemalt esinemise poole pealt tsipakene üle. Kogemus, mis muu. Aastad.
Tavaika jamaika
They'll seduce your heart and then they'll slap your arse
They'll seduce your heart and then they'll slap your arse
hahahaha
