Kudu&
Mine&
Mõtte&
Pele&
Taja?
Pirital ent kulmineerus ka eilne päev, taaskord ühes rataste ja eriliselt lääge (kuid vaimuka) astelpajulikööriga. Plaanis olgugi et oli olnud suunduda Laululavale proovi-Sängerfesti korraldama, mereäär on öösel aga ehk uhkemgi. Puha jää ning sool, veidi vett vahele. Üle jääb aga vast soovida pikka iga taaselustatud kooli kevadpeotraditsioonile? Samas kui tänane suurpüha (420!) on möödunud enneolematult rahulikult - ilmseelgelt on kõikvõimalikud võlujoogid asunud soliidsemaid aineid oma kohalt tõrjuma, on see hea või halb, ei ole hetkel veel pädev vastama. (Peaks taastuma mälu ja tunnetus, siis kahtlemata imeline?) Traditsioonide elustamine või loomine on aga mõistagi vaid positiivne - peab tunnistama, et mingit pisitillukest uhkust tunnen ka kooliesist uputavaid rattaid nähes. Talv läbi on jääd ja lund trotsides rasket tööd tehtud ning mõelda on sellest kampaaniatööna hea, olgu reaalsus või moetrendid siis millised tahes.
Ja kui nüüd vahelduseks juttu teha millestki suuremast ja teoreetilisemast, kui seda on koolielu, (kuigi ma olen vist kirjeldamatult rõõmus, et ka see teema viimaks omaette lõigu pälvis,) siis rääkis keegi (mulle siiski törts segastel asjaoludel) Nobeliga pärjatud väljamaa kirjanik möödunud nädalal sellest, kuidas kõigil tema tuttavatel suitsidistidel on olnud temast õnnelikum elu. Ja tõestas (oma jätkuva eksistentsi läbi niisiis) veelkord minu uusimat lainehüpoteesi (hüpotees "Laine"), mille üle on mul noore jalgrattaid leiutava hingeteadlasena väga hüva meel. Hingemaastikuuurijahakatis (mine arse!, haa.)
Ja kui nüüd vahelduseks juttu teha millestki suuremast ja teoreetilisemast, kui seda on koolielu, (kuigi ma olen vist kirjeldamatult rõõmus, et ka see teema viimaks omaette lõigu pälvis,) siis rääkis keegi (mulle siiski törts segastel asjaoludel) Nobeliga pärjatud väljamaa kirjanik möödunud nädalal sellest, kuidas kõigil tema tuttavatel suitsidistidel on olnud temast õnnelikum elu. Ja tõestas (oma jätkuva eksistentsi läbi niisiis) veelkord minu uusimat lainehüpoteesi (hüpotees "Laine"), mille üle on mul noore jalgrattaid leiutava hingeteadlasena väga hüva meel. Hingemaastikuuurijahakatis (mine arse!, haa.)
Täna ongi selline kirjasümbolite sulgudesse toppimise päev. (Ka ise tunnen end viimasel ajal teatud juhtudel pigem osana seinast kui muust keskkonnast eristatava persoonina, sellega tuleb ehk aga teatud inimtüüpide juures lihtsalt harjuda. Ja seda ärgem sidugem eelneva Nobelisuitsiidijutuga - olgugi, et keerlen hetkel vaid tänahommikuse pauksündmuse ümber, ei ole ses suunas siiski jätkuvalt mõtet mõtteid mõlgutada. Puudub mõte!) Ja kedagi ei ole surnud, mainitud uudist käsitledes, hetkel on kõik stabiilsed. Ja stabiilsus, see kõlab ju hästi, ei? (Peab kõlama.)
Mis puutub tänastesse teistesse, põhivooluuudistesse, siis võib vast ette kujutada, mis laadi emotsioone tekitasid šašlõkifestivaali peaosaleja või ühe tulevase raamatukese välja kuulutamine. Ja kes ei või ette kujutada, (sest kahtlemata võivad seda üksikud ning mina olen selle teadvustamiseks liialt sassis,) siis esimene tekitab tundeid, mis segast, ning teine neid, mis positiivset laadi!
Mis puutub tänastesse teistesse, põhivooluuudistesse, siis võib vast ette kujutada, mis laadi emotsioone tekitasid šašlõkifestivaali peaosaleja või ühe tulevase raamatukese välja kuulutamine. Ja kes ei või ette kujutada, (sest kahtlemata võivad seda üksikud ning mina olen selle teadvustamiseks liialt sassis,) siis esimene tekitab tundeid, mis segast, ning teine neid, mis positiivset laadi!
To switch on the bulb in your head?
