Paatos

Eile venisid mu segased õhtused tegemised taaskord varaste hommikutundideni. Läksid otsapidi lausa nii sügavale öösse, et trammijuhid ilmselt juba endi kodudes päeva esimest kohvi joomas olid ja kojamehed oma sooju riideid kokku otsisid. Ette on seeeest näidata ühe kirja kavand ja paar segast tekstifaili, mis ilmselt peaks olema kompott erinevatest kontsentreeritud mõtetest. Kummaline fenomen vististi. Unetuse viljad. Siiski pean ütlema, et ma ilmselt parema meelega maganud oleksin.

See oleneb muidugi suuresti unenägudest. Need vähesed, mis meelde on jäänud, on mul enamasti olnud realistlikud, vahel lausa liigagi. Elus olen mõnel üksikul korral näinud unes lähedasest ilma jäämist, mitte niisiis otseselt kellegi surma, vaid asjade tavalist kulgu, keegi helistab või ütleb, mis ja kellega sündinud on. Kuid kuna minu magamine sarnaneb enamasti pigem pool-unele on ka emotsioonid seetõttu väga selged ja kainestavad.
Põhjuseks, miks ma jutu niivõrd osavalt siia tüürisin, ongi täna nähtud uni. Nimelt see sama kiri, mida ma hommikul planeerisin ja mis juba mitu kuud mu mõttes prioriteedina kõlkunud on... Sellega ei ole tegelikult kuhugi venitada. Unenäos olin ma ta kurbade uudiste tuleku hetkeks juba ära saatnud ja kujutasin ette, kuidas see üksikult puidust lagunenud postkasti põhja lebama jääb. Sinna jääda võib ta ju nii või teisiti, kui see postkast üleüldse veel olemas on, ja ega ma arvatavasti teada saagi, kas ta oma adressaadini jõudis või mitte. Aga oleks parem, kui see vähemalt võimalik oleks.

Mingis mõttes ei olegi ju vahet. Kas kiri jõudiski kohale või arvan ma, et kiri jõudis kohale; on maakera ongi ümar või vaid arvan ma ta seda olevat; kas ma olen tõepoolest üleilmselt tunnustatud muusik või pigem kohalik karaokekuningas. Need totrad näited on minu kohmakas viis tõestamaks, et kõik toimub ainult inimese peas. Illusioonid. Uskumused. Ja kui vahest ongi nii, et kristlased lähevad peale surma taevasse ja ateistid vajuvad igavesse unenägudeta unne?

Kas vist isegi ei ole sellist ütelust, et kui midagi väga loota, soovida ja uskuda, siis see nii ka läheb? Õigupoolest on mulle hakanud tunduma, et see nii ka on. Lootus ja usk ei ole muidugi päris sama mis skisofreensed uskumused, millena vahest mõni eelnevatest näidetest tunduda võib.

Lumi aga on praegu nii ilus, et mõjub ebamaiselt. Eriti veel, kui ta on kinni katnud autod, maas vedeleva prahi ja oma lehed kaotanud raagus puud.  Ja vanavanemateaegse jalgrattaga läbi tuisuselt tühja Tallinna kihutamine on midagi, millest ilmajäänutest mul omamoodi kahju on. Kuid eks igaühel ole omad lõbud ja asendustegevused. Eelmise talve enesepiinajaliku jooksmise ja muu sellega kaasas käinuga võrreldes on pikad ja lumised rattaga lumehangedes tiirutamised igatahes väga hea variant. Mitte, et need mind aasta eest rahuldanud oleksid.

Vahest samuti oma kummalisel moel spordivaldkonnaga haakudes - täna tekkis ebakaines arutelus mõte, et võiks taaskord telkima minna. Ainult et seekord võtaks lumelabida ja tekikuhja ka kaasa. Alati pessimistlik ja vahest kummalistel põhjustel armukadegi hääl toanurgast rääkis küll midagi kopsupõletikust, kuid et tema eelmised ettekuulutused homoseksuaalsetest juhtumistest suvisel metsaretkel õnneks aset ei leidnud, jääb ka seekordne jutt ilmselt tähelepanuta.

See talvine metsaskäik on muidugi vaid mõte ja nagu elu näidanud on, siis jäävadki vähemasti oma olemuselt ja tekkelt pilvised mõtted pahatihti vaid mõteteks. Nii ka näiteks GigantGalandiga. Mõne päeva eest käis mul külas klassiõde, kes palus esitada midagi meie ansambli repertuaarist, ja ilma märkmeleheta ei tulnud mul sellest asjast midagi välja. Mis ühest küljest näitab küll ehk palade komplitseeritust, teisest aga seda, et nii, nagu meie proovid täna välja näevad, me ilmselt stuudiosse ei jõua. Ja see stuudio on mul (nagu vist ka ülejäänud kahel kolmandikul) omamoodi kinnisideeks muutunud, sarnaselt minu üleeelmises sissekandes mainitud kirjanduslikele ambitsioonidele. Vahe on siin muidugi selles, et muusikaliselt oleks põhjust minust ehk isegi midagi loota. On mu selja taga ju tuhatkond plaati, muusikaline põhiharidus ja paar aastat iseseisvat analüüsi, jou. Tegelikult pole selles aga midagi fenomenaalset. Ja see ansambel ei tundu ka millegi tõttu enam päris õige, justkui seisaks ta valedel alustel, väärtustel, mida iganes. Sädet ei ole. Esimese proovi ajal oli, nüüd on ta aga kuhugi kadunud. Kuigi tekstid on minu arust head saanud! Ja muusika, olgugi ta igal korral erinev (ja ma ei räägi rütmist või dünaamikast vaid laadist, helistikust ja järgnevustest), sobib nende juurde kui valatult. Aga see on mehhaaniline.

Ma räägin niisiis plaadi kallal töötamisest, mis on oma olemuselt (vähemalt Galandi) tavapärastest jammimistest väga erinev. Ning ma pole õnneks ainuke, kes nii arvab. Kuid küll näeb, aeg andvat arutust ja loodetavasti saab 'Lovemberismi' lõpuks siiski kuhugi tuleviku tarbeks kvaliteetselt talletatud. Komade vahele pandu on hetkel küll vaid koodnimetus töös olevale kauamängivale - peab veel selgusele jõudma, kas see uudissõna on oma olemuselt totter või pole ta seda mitte. 

..
And when they've bought you
And they've sold you
And they've billed you for the pleasure
And they've made your parents cry
I will be here