Enamasti, kui on vaja, saan aga oldud ka nii, nagu ei olekski midagi. Mõelda kas hoopis muule või siis üritada endale aru anda, et tõepoolest ei olegi midagi - kõik on ju tegelikult lihtne - elu on lihtne, olelus on lihtne, inimesed ja nende vahelised suhted on lihtsad. Lihtsamad. Vaadatuna objektiivselt?
Ent siis tuli üks õpetaja, isehakanud erudiit, ja kõneles sellest, kuis sünteetilistest narkootikumidest ja hea õnne korral isegi tavalisest (GMO) kanepist võib juhtuda nii, et käib plõks! Ja siis veedad oma ülejäänud dekaadid põhjendamatu masenduseloori all. (Par le bad trip?) Siinkohal ei tunne ma end küll puudutatuna, öeldi mulle ju isegi hiljuti, et külvan ajuti mingisugust ebatervet positiivsust, kuid mõtted pani see igas suunes parvlema sellegipoolest. Ehk (tegelikult muidugi ilmselgelt) ongi nii, et nooruspõlv jätab mingid jäljed ning juba esimesel täisealisuse aastal peab pingutama, tuletamaks meelde umbes iga kahekümnendat sõna või nime, mida üle huulte tuua tahaks? See on muidugi väga koomiline tunne, kui idee täpsest häälikutekogust on olemas aga midagi vastavat pähe ei tule. Pikapeale muutub aga frustreerivaks. Olgugi need sõnad siis võõrast päritolu või nimed tähistamas vähese tähtsusega persoone. Kui nii võib öelda. Sest neid ju on? Liikvel?
Tühjad säravad inimesed, Kierkegaard ütleks ehk isegi, et lihakehad. (Muidugi enamasti nad ei sära, ülejäänud seltskonna rookisin lihtsalt hetkeks mõttelennu käigus välja.) Põhimõtteliselt on tore, aga ühel hetkel peab ju taipama, et see naeratus ja see pilk on ikka ja alati täpselt ühesugused? Kui ilul puudub tugipunkt? Ja hetkel räägin ma tõesti üldiselt.
Tühjus on tegelikult muidugi halb sõna. Ideed võivad olla ja erudeeritus võib olla ja uudsus võib, aga midagi on ometi veel. Või siis on antud juhul küsimus juba milleski muus; kui tühjust ei ole ent ta mulle siiski näib, muutub asi juba subjektiivseks. Üks lihtsalt istub ja teine mitte. Ja nii ei hakkagi vastumeelsemad meelt mööda olema ka siis, kui nad end sulle juba sõna otseses mõttes pähe määrima asuvad. (Muide mõneti huvitav kogemus, aitamaks mõista nii erinevate inimtüüpide käitumist sarnases olukorras kui ka mind ennast ja mu suhteid teatud ~pealesunnitud tuttavatega.) Samas kui kellegi muuga, kellega ühised aated või pidepunktid minu poolest kasvõi puududa võivad, sõidaks ehk esimesest pilgust kuhugi kaugele ja jätaks muu sinna kus ta enese paremaks arvab olevat. Ja see kõik on vist samuti juba samuti olnud? Kahe-kolme aasta eest polnud kusagil kaugel veel üldsegi kusagil eemal, vaid oli öös ja koidikus ja surnuaedades ja luuletustes ja kirikutes ja kus iganes veel polnud käidud ja mis nüüdseks juba siinsega seotuks on saanud.
Et võrdluse esimene pool pärineb mõne ainsa ning teine tuhandekonna päeva tagusest ajast, ilustreerib minu jaoks tublisti sama ideed, mida allpoolne bussiootuski. Ehk ongi asi taustsüsteemi valikus. Kui ollakse harjunud mandoliiniga, on bassi imelik mängida. Ehkki sellegagi saab ju igasugu noote välja võluda! Vahest soovi korral kõrgemaidki, pole kursis. Ümber häälestades kindlasti.
Tegelikult kohtasingi ma aga hiljuti üht kodutut bassimeest ning enne seda veel maja ehitavat kitarristi. Täiesti sedalaadi tüübid, kellega ei tuleks pähegi hakata bändi tegema, ehk aga tähistab nende järjestikune ilmumine siiski midagi? Ja lõppude lõpuks, vaadakem Rourke'i ja Joyce'i! Ja ma ei räägi siinkohal muruniidukiosadest vaid andekatest muusikutest. (Üleüldse ei ole ma vist tõttöelda niivõrd misantroopne ja kriitiline nagu vähemalt mulle enesele siinseid ridu lugedes näib.) Ent naastes ansambli juurde, siis seda oleks mulle ilmselt vist tõepoolest taas vaja - nagu selgus, siis on niššitute gruppide esinemisi jälgides alati esile tungiv soov lavale astuda nüüdseks vist tugevam kui ta seda kunagi varem olnud on. Kahtlemata sõltub see muidugi aga ka konkreetsest olukorrast, seega kindlat väidet siinkohal teha ei saa. Küll aga oleks mingil hetkel siiski võinud stuudiosse jõuda. Sellised asjad jäävad painama.
Kommenteerimaks sissekande kirjutamise aega, siis olen ma nähtavasti vahelduseks otsustanud magada koolis. Tutvunud alma-materisse sisse astumise tingimustega, ei näe ma enam mingit põhjust gümnaasiumis ärkvel püsimiseks või veel vähem kaasa töötamiseks, kuivõrd ma seda ka ei sooviks. Üleüldse on mingil määral kurb tagasi mõelda pingutustele, mis kunagi ehk arvestatavate hinnete nimel tehtud on. Unetud ööd tarbetute referaatidega ja kõik muu säärane. Ent nüüdsest on ööd ilusad, nüüdsest saab kirjutada laialivalguvaid heietusi ja sinna adumatul kujul sisse torkida osa oma mõtetest. (Praegu juurdlen tõesti, ega ma tänasel puhul lugesklejalt liialdast süvenemist eelda? Kui midagi aru ei saa, siis vabandan!) Ja "Hand in Glove'gi" ei ole varem kõlanud nii hästi kui selle jürikuu esimesel ööl kesk tuhmilt vastu kajavaid tühjaks valgunud kontorihooneid. Kust võetakse veel see jõud üürata üksipäini magusaid ja nukraid armastuslaule, ma ei tea. Võibolla mängib siin oma rolli tulevase teoloogi veri! Küll on hea, kui mingisugunegi idee helgest homsest on lõpuks välja mõeldud! Isegi, kui see peaks endast kujutama mõne vastumeelse naishingega magalakorterit jagavat teeninduskooli religiooniõpetajat, vähemalt jääb mulle mu vaba sõna ja ajutine päikesepaiste.
Poosin tähed sinu jaoks taevasse
Ja kartulikrõpsud on tegelikult piimaga ka täitsa head
Ja patja surutud nägu kõlab hetkel täitsa hea
Ja patja surutud nägu kõlab hetkel täitsa hea
