Tali vaevu hingitseb, mis Eestimaast küll niimoodi saab? Väljakujunenud ühiskondliku tava kohaselt pidin tubli koolilapsena tänasest taas enne koitu ärkama hakkama, planeerisin niisiis magamiseks kuus tundi alates kella ühest. Unel olid ilmselgelt aga teistsugused plaanid. Või siis alateadvusel. Või ajal. Igatahes hakkasin hoopiski tõsisemalt juurdlema hiljuti tekkinud nimevahetusidee üle. (Ei, mitte Adolfiks.) Täna uurisin veidi Seadust ning tuleb välja, et eesnimedega on see asi küll üpriski keeruline, vaja on nimelt härra Regionaalministri enese nõusolekut, vanavanaisa perenime võtmine peaks teoorias aga hõlpsasti kulgema. Riigilõiv on muidugi üüratu, minusuguse sissetulekuta inimese jaoks vähemalt. Kuid eks need olegi ju alles tulevikuideed.
Suursuguste plaanide peletamiseks vahtisin seinale kinnitatud mummulises pluusis meesterahva pilti ning hakkasin mõttes muusikat mängima. (Mõnel korral sellest tegevusest juttu tehes olen üpriski erinevate reaktsioonide osaliseks saanud, iseenesest on ju aga loogiline, et üht lugu sadakond korda kuulates on ta lõpuks meelde jäänud? Et siis mitte lihtsalt vokaal aga kõik partiid, mingil vajalikul määral.)
Ning tahtmatult hakkasin muusikateooriaga tegelema, toonikad ja dominandid ja muu säärane. "Why Don't You Find Out for Yourself" C-duuris oleks C, G, Am, F,, Am, F... Ja siis midagi imelikku. Põnevus läks väga suureks ning pidin instrumendiga järele katsetama. (Selgus, et edasi tuleb mažoorne teine.) Proovisin küll pea hääletult mängida, ometi kopsis ema mõne minuti pärast vihaselt vastu seina ning teatas, et kell on neli läbi. Mis oli mulle iseenesest üpriski suureks üllatuseks.
Mõnda aega lõbustasin ma end kujundite välja mõtlemisega. Võrdlused ja epiteedid. Öösiti ma oskan selliseid asju, üldiselt aga mitte.
Tundub, et eelmisest sissekandest ongi see kirjeldav-aruandev stiil külge jäänud. Mis teha. Igatahes tuli mingil hetkel kass, asetas oma pea mu rinnale ning jäi sinna vaikselt norisema. Ja justkui hakkasin isegi unne vajuma kui ta end järsku pesema hakkas. Siis otsustasin teha veel midagi kasulikku ja järgmiseks aastaks mõne jõuluilaulu omandada. See on see, mis läheb "Teil soovime kauneid jõule", C-duuris - C, F, Dm, G, Em, Am, F, G, C. Nagu sammudega läheb, väga põnev.
Üks oluline mõte tekkis enne hommikusöögile suundumist veel. Moldovasse tahaks minna. Nüüdseks on selgunud, et keegi vist ei taha minuga Moldovasse tulla, kui keegi peaks aga siiski tahtma siis.. Ma usun, et kui reisikaaslaste ja reisi suhtes igasuguseid ootuseid vältida, siis ei oleks ka pettumine võimalik. Hommikul mõtlesin veel, et äkki saaks Lätist mingit kaudu rongigagi, seda ei jaksa hetkel küll kontrollida kuid ideeliselt saaks alati ju ka hääletada. Moldova kohta ei tea ma muidu rohkem kui nende pealinna ja umbkaudset asukohta, nii et huvitav peaks tulema.
Ma pole uues Seletuskirjas siiamaani vististi veel muusikast rääkinud, õieti olen seda lausa vältinud või teinud seda kummalisel šifreeritud moel. Täna olen eneselegi märkamatult aga juba järgnevusteni langenud, nii et mis seal siis ikka. Varajase sünnipäevakingina sain (laenuks) plaadi aastakümnete eest salvestatud Isaani muusikaga. Kirde-Tai mor lamiga on oma teema olnud juba üpriski pikka aega - ajast, mil kuulsin esimest korda Jah Wobble'i 2000. aasta sealsetega kahasse salvestatud plaati on nüüdseks vast möödas juba aastaid. Nähtavasti vägagi piiratud koguses välja antud albumi taga on aga Sublime Frequencies'e nimeline plaadifirma. Praeguse seisuga, olles veidi nende kataloogis tuhlanud ja põhimõtte pärast ka digitaalse sisseostu teinud, tundub mulle, et selle sildi all välja antu peaks olema vägagi huvitav. Muidugi näiteks nende filmidega pole ma jõudnud veel tutvuda.
Üldiselt oleks aga mul vist parem meel, kui ma ei peaks vihikusse veel kaht cosinusfunktsiooni analüüsima. Kui ma peaksin selle asemel tegema näiteks hoopiski midagi põnevat, ütleme et uurima eesti keele sidemeid teiste Euroopa keeltega või arvutama välja midagi praktilist, näiteks et kui kaua võtaks mul teoreetiliselt aega sõit jalgrattal Tallinnast Chisinausse... Huvitav, kuidas Moldaavlastel muusikaga on. Millegipärast kardan, et sealne olukord sarnaneb suuresti sellega, mis praegu Balkanil toimub. Aga mine tea. Ehk on veel rahvalaulgi au sees.
Harimata enamusele sissekande sisuga nii või teisiti mitte haakuva, kontekstist välja rebitud luulerea asemele panen täna allkirjaks jupi minu eilsest kirjast Hollandis resideeruvale sulesõbrale. (Õigupoolest kirjutasingi ma esimesed kaks lehte sulega, siis hakkas see aga veidike jupsima.) PS - Illustratsioon ei tähista Jeesust, ilmselgelt.
