8. märts 2011

Hüpervaakum

 Asteroidil 325 elas kuningas, piiramatu ainuvalitseja, rõivastatud suurepärasesse purpurisse ja hermeliini. Uhkes üksinduses istus ta oma troonil, mõlgutas üha suursuguseid mõtteid ja valitses. Veel kunagi polnud ta oma kuningriiki läbi käinud, sobiva tõlla jaoks polnud planeedil nimelt ruumi ja kõndimiseks oli majesteet liialt vana. Seda enam oligi aga avastamisruumi. (Mõistagi pühendangi käesolevaga tagantjärgi kolmandiku oma napist loomingust kõigile neile, kes oma asteroidi sama tublisti ohjes suudavad hoida kui seda tegi Saint-Exupéry kroonikandja.)
Ning ometi ei lasta mul vaatamata vaieldamatule kompetentsile maailmakirjanduse vallas siiski kärpimata kujul avaldada oma tekste või kasutada ühtki pealinna raamatukogu. Viimasel juhul on vaja ära viia mingi plaat, see ei ole hetkel aga sugugi mõeldav. Lugejasaalid on mõistagi kõigile avatud ja nii ma istungi seal kui viimane tola, žurnaale krabistavate tädikeste ja säravail silmil Kurski tankilahingut käsitlevat pildiraamatut uuriva vene vanamehe seltsis. Tea, kas ja mida viimane endast või ümbritsevast arvata võis, kui oli mõnda aega minu käes olnud Tauli luulekogu silmitsenud. Ega see sisult vast Ilmasõja suurlahingutega võrreldav polnud, kuid ostmist vääriks ilmselt sellegi poolest.
Poeet peaks magama paljude purjus poetessidega sobimatus kohas,
kus neid kataks villane seelik.
Enda kohta aga, on ju mõnelt poolt ikka armsalt-viisakalt huvi tuntud, vast lühidalt nii palju, et tulen toime - öeldakse, et aeg parandab haavad, jäik ratsionaalsus on ehk ses vallas aga pädevamgi. Mõistagi mingi piirini, ära jäetud emotsioonid võivad end ju tasa kuhugi koguda ja talletada, ega kunagi või teada. Igatahes, ilmselt on lähedaste kaotus alati laastavaim, kui ollakse oma mures üksi, ja just nii mulle oma olukord alul ka tundus. Elu eksisteerib aga nähtavasti ka väljaspool minu väljakujunenud mugavustsooni, nagu olin ka alati sisimas kahtlustanud - see tõdemus sobib minu arvamist mööda suurepäraselt kokku mulluse avasissekandega (ideaalmaailm etc), lõpetades sümboolselt justkui mingi pikema perioodi? Ja ehk viimaks ka selle sissekandmestiku, seda ei hakka aga igaks juhuks jälle suure kella külge panema. (Les aux revoirs, les aux revoirs...) Ehkki mingis mõttes oleks seekord aeg küll. 'Kirjutan' ma ju käesolevatki artiklit juba üle nädala, see aga ei lähe üldsegi kokku minu esialgse välkkirjutamise ideega. Sarnane lugu on iseenesest ka möödunud nädala vältel Erisustesse tekkinuga, nii uskumatu kui see ka poleks. Hea Toimetaja, mis muud. 
Naistepäev aga on juba mitmel viimaselgi aastal üpriski üllatav olnud. Teatavasti võtab suur hulk kõikvõimalikke meeskodanikke end seks iselaadi pühaks kokku, on ütlemata viks ja viisakas ja ehk poetab siia-sinna mõne lilleõiegi. Lootusega sealt Super Mario üllatusmune leida käisin eile hilisõhtul üle tee asuvas Comarketis, kus potitulpidega varustatud härrastest oli ainsa töötava kassa ette moodustunud kenake rivi. Vahetult minu järelgi sisenes poodi üks hõredate vuntsidega keskmises eas meesterahvas, kes niisamuti lillekuhja ees peatus, seal mõneks hetkeks justkui kergelt kaalutledes seisatas ja siis rõõmsamat sorti ohke ja kerge muige saatel potikese endale kärusse tõstis. Lastes seejärel uhkust täis pilgul üle ümberviibijate libiseda - mehed järjekorras kiitsid märkamatult noogutades ilmselt heaks. Eks kaks eurot ole muidugi suur raha, aga ega kord aastas oma naise jaoks saa ju sellest kahju olla. Tublid. Esimeses järjekorras meenus mulle hetkel aga hoopiski lugu koolist, kus üks sööklat toiduga varustavatest mehikestest (muide samuti vuntsitatud, kas pole kummaline fenomen?) üllatas kõiki kokatädisid roosikesega. Samuti tubli, ehkki see akt vast kerge keel-põses suhtumisega planeeritud oligi.
Usutavasti peaks nüüd ka lihavõtetest rääkima. Või siis munadepühadest. Taaskord paneksin südamele, et kui noid tooteid üleüldse tarbida, tasuks siiski jälgida nende päritolu. Aitäh!

Aitäh,
k.