Omamoodi tavaks kujunenud kojusõitudel päeva viimase number neljaga olen trammitee nägemisulatuses silmanud nii mõndagi märkimisväärset, täna juhtus ette aga midagi eriti inspireerivat. Vabaduse väljaku lähedal tee ääres seisis 'tavaline', tumeda jopega mees, käed harali sirutatud ja näoga taeva poole. Palvetas? Kogus kosmilist energiat? Igatahes ei saanud joobeaste veel meeletu olla, kuna tasakaaluhäireid ma ei täheldanud. Väga austatud härra eetikaõpetaja mainis kunagi muu sekka, et nõnda seismine on üks väga hea kontsentreerumisharjutus - kui nii võtta, on see ju kindlasti targem tegevus kui näiteks bussi oodates (või mis iganes antud meesterahaval parajasti käsil oli) niisama tühja seista või istuda.
Kui nüüd aga kirjutada sellest, millest tegelikult plaanis oli, siis olen ma hakanud taas mõtlema eelmise detsembrikuu viimasele päevale ja sellele järgnenule. Üllataval kombel andis põhjuse selleks täna koolis aset leidnud vestlus.
"Kas sa teadsid, et paralleelklassi omad arvavad, et sa oled selline hästi malbe ja tagasihoidlik inimene?" küsib klassiõde ja naerab mõnda aega. Olevat just vestelnud 'selle moelooja-tüdrukuga, kellel linnupesa peas on' ja seeläbi säärase avastuse teinud.
Loomulikult aiman ma, et olen endast sellise kuvandi loonud ning seda mitte ainult paralleel- vaid ka enda klassile. Selle suhtes et.. Mis siin nii väga muheleda on? Tuleb aga välja, et talle olevat ma mällu sööbinud hoopiski inimesena, kes õhtusel kellaajal kummalise seltskonnaga tema kodu okupeerib, endale iseseisvalt süüa otsima asub ning tagatipuks teda veel ülegi lasta püüab. Ning olid jah vist umbes sedalaadi ajad. Ja siis veidi hiljem olid veel ajad, mis mingis mõttes küll natuke soliidsemad kuid sellegi poolest ikkagi märksa hullemad. (Nõnda kirjutades tekib tunne, nagu oleks väga kirjut elu elanud, kas pole tore.)
Ja kuigi elu muutus asisemaks juba ülemöödunud septembris, mil ma endale aru andsin, et suve oleks normaalne siiski üldjoontes mäletada, võiksin ma rasvase joone tõmmata just selle viimase aastavahetuse juurde. Ei kujutagi täpselt ette, kuidas on võimalik, et selline kaval periodiseering mulle varem pähe tulnud ei ole. Kuid kummaliselt (või siis haiglaselt, nagu mõni ütleks) 'askeetlike' jaanuari- ja veebruarikuu jooksul läbis mu olemus kindlasti suurema muutuse, kui terve sellele eelnenud aasta jooksul.
Valdavale enamikule jäi see mõistagi märkamata, kui välja arvata paar murelikku märkust kõhnumise kohta. Küll aga tulebki see 'muutumine' üpriski hästi välja kasvõi selle sama vestluse valguses, mida eelnevalt edasi anda püüdsin. Võiks öelda, et linnupesaga tüdruku, kellega ma mingil määral just selle aastanumbri sees suhelnud olen, muljetus ilmestab pikaajalise klassiõe ja lasteaiakaaslase mälupildi kõrvale asetades minu kavalat periodiseeringut ja aastate vahele tõmmatud kriipsu üsna efektiivselt.
Aga oma kirjutuslaua sahtlist, kõikvõimalike objektide ning esemete alla mattunult leidsin ma eile vihiku, mis oli paari suveöö jooksul mingeid kummalisi tekste täis kribitud. Meeletu materjal. Kahju muidugi, et ma oma kiirkirja alati välja ei loe. Ent ma usun, et saan sealt mõnest jutustusest miskit edasi arendada ja oma käesoleva tööga liita. Küll oleks see siis alles uhke! Ja kirjanduse klassist tooksin peent pruuni paberit ja toksiksin seosetud märkmed oma punasel kirjutusmasinal päris alguse ja lõpuga tekstiks. Ehk nummerdaks veel lehedki ära? 'Ma juba elan homses öös, see ongi tänapäev.'
Kuid tundub, et mis Seletuskirja puutub, on suur kirjutustuhin selleks korraks taaskord raugenud. Nagu ka teksti pikkusest näha. Peab küll tunnistama, et ma peale ürpiski pikka kaalumist julmalt ühe lõigu maha võtsin, kuid siiski. Vahest olen aga mingil hetkel tagasi ja algan taaskord otsast, ilmselt küll mitte siin. Anonüümselt oli huvitavam!
Aga oma kirjutuslaua sahtlist, kõikvõimalike objektide ning esemete alla mattunult leidsin ma eile vihiku, mis oli paari suveöö jooksul mingeid kummalisi tekste täis kribitud. Meeletu materjal. Kahju muidugi, et ma oma kiirkirja alati välja ei loe. Ent ma usun, et saan sealt mõnest jutustusest miskit edasi arendada ja oma käesoleva tööga liita. Küll oleks see siis alles uhke! Ja kirjanduse klassist tooksin peent pruuni paberit ja toksiksin seosetud märkmed oma punasel kirjutusmasinal päris alguse ja lõpuga tekstiks. Ehk nummerdaks veel lehedki ära? 'Ma juba elan homses öös, see ongi tänapäev.'
Kuid tundub, et mis Seletuskirja puutub, on suur kirjutustuhin selleks korraks taaskord raugenud. Nagu ka teksti pikkusest näha. Peab küll tunnistama, et ma peale ürpiski pikka kaalumist julmalt ühe lõigu maha võtsin, kuid siiski. Vahest olen aga mingil hetkel tagasi ja algan taaskord otsast, ilmselt küll mitte siin. Anonüümselt oli huvitavam!
Call us home
Make our tea
..
..
