Kujund merelainetest närib ikka hinge. Ent on ju ometi ka lainemurdjad? Suured, võimsad, silmariivavad ja ebaloomulikud. Beetablokaatorid siis antud juhul? Mõtegi valmistab õõva. Ehk on aga süü hoopis kevadel. Tali sureb ja kõik selle all olnu tärkab, see paneb justkui endalegi mingi kohustuse taaskord ärkamaks? Samas on sedalaadi päevast päeva unelemine omamoodi kenagi, vaadates kasvõi lugu, kust see troop võetud on.
Ja kevadki on mõistagi ilus - ilus on silmipimestavalt ere päike, ilusad on esimesed lilleõied ja tädidki, kes neid (aegajalt üpriski pealetungivalt) müütavad, ilusad on siristavad linnud, vist ilusad on välja sulanud sünkjad asfaldilõigud. Ja ilus saab ilmselt olema ka märkus, mida keegi tulevane keevitaja juba praegu minu näilise luulelisuse tõttu välja nuputama asus. Ei, tänuväärseid olendeid veel minu ümber on.
Ometi olen viimasel ajal täheldanud, et aegade jooksul omandatud sõbrad on jäänud kuidagi kaugeks, samas kui paar lähedasemat inimest ei olegi mõningate parameetrite järgi päris sõpradeks saanud. Põhjuseid on siin mõistagi erinevaid ning ka oma parameetristiku peaksin ilmselt üle vaatama. Üleüldse peaks ehk nii mõnedki ideed ja põhimõtted analüüsiva pilguga üle kaema, kinnistunud maailmapildi tekkest tuleks selles vanuses veel kindlasti hoiduda.
Kuid pehmendamaks veidi tahtmatult sisselupsanud enesekriitikat oleks vast tarvilik sisse tuua veel mõni kevadisem noot. Äsja viisin jalutama hommikul ootamatult külla saabunud vanaema, kes ilmastikuoludest või kellaajast sõltumata alati hea meelega nõus on minuga kõikjale kaasa tulema. Niisiis käisime soetamas nartsisse ja pajuoksi, et käik oleks praktilisemat laadi siis mõistagi ka kartuleid. Et mainitud juurikaid Vanalinnas ei müüda, sai meie sihtpunktiks Jaama turg, kuid sealgi läks nende magusate mugulate kätte leidmiseks omajagu aega. Terve kompleksi peale müütavad neid kaks inimest ning nemadki on end hoonesisemusse peitnud? Võrreldes Tartus nähtuga on siinne olukord lausa koomiline. Kuid ju siis on 'best before möödas' kaubal ja soodsal hiina pesul rohkem minekut.
Jõudmaks nüüd lõpuks lubatud lustaka noodi juurde - ootamatult minu teadvusse jõudnud uue aastaaja tõttu kombineerisin endale mõistagi ka kevadise autfiti, mida peegli ees seistes iseloomustasin sõnapaariga galantne klounaad, ning selle eest sain ma harukordselt kähiseva häälega grusiini nägu kartulimüüjalt sooja komplimendi. Väga šeff! Ning mõistagi käemärk, kus nimetissõrm on ühendatud pöidlaga. Kui see ei ole kevad, siis mis veel on?
Uskusin, et käesolev sissekanne saab olema ilma kandva idee või teemata, kuid see tuli siiski kätte, tuli justkui iseenesest! Õieti pean aga ütlema, et eelnev, peamiselt uurimistööga tegelemisest hoidumiseks kirjapandu oli siiski mõeldud sisse juhatama midagi mõneti grandioossematki kui seda on kevad. Nimelt esineb üks kahekümnendal juunil ühes Põhja-Inglismaa provintsilinnas ning ideeliselt mulle kuuluv sissepääasukaart peaks olema Maarjamaa poole teel. Bona to vada, ei?
