Täna kõndisin jälle jala koju - koolist ja üle aastate, nagu tundub. Ning Lou Reed mängis ja tulin seda teed, mida pole enam ammu käinud (kuna autojuhtide vastu on aja möödudes mingi elementaarne viisakus tekkinud), ning kõik oligi või tunduski jälle nagu näiteks viis aastat tagasi. Ainult et kott asetses võibolla teisel õlal ning mõned majad tee ääres olid kas küprok-vakstuga kaetud või kavalasti aiastatud. Või mõlemat.

Ja nende autorööbaste vahelises viimases surevas lumes kõmpides, aeglaselt ja tasa, kuulsin ma läbi muusika signaali, muigasin ja aeglustusin veelgi. Anarhism olmes ja aadetes. Naljakas.

Kui palju võis ühele põhikooli jütsile tähistada ja tähendada Velvet Revolver ja Richard Hell või miks võib kellelegi üleüldse rõõmu pakkuda mõne lasnastunud vennasvabariiklase närviline tuutu(luutu)tamine ühel väga kitsal teel, ma ei tea. Aga hetkeks see meenub ja aeg saab uued mõõtmed, mõõtmestub ümber. Ja mõtlen, et pärast läheks veel nalja pärast Hirve parki või sõidaks hoopis Mustakivvi, mingil põhjusel hoopis teise bussiga ja mitte sellega, mis väljub pea et maja kõrvalt. Sest info pole veel levinud, minu ja koondise vahel, näiteks - koondab seal oma autobusse, aga mina sõidan trammiga. Ja huvitav on tõesti, miks ma näiteks jalgratast vaid loetud suvekuudeks pealinna tuua usaldasin ja eal ei mõelnudki temast kui millestki edasiliikumisel arvestatavast. Ja kõmpisin seal lume sees, aega kõiksugu mõtteiks ja mõttetusteks.

Muutunud on aja joostes nii palju ja samas nii vähe. Ometi tekkis tundmus, nagu oleksin praeguseks saavutanud kõik, mida selleks ajaks lootsin saavutada. Ja sellest teadmisest tõusis kerge rahulolu. Ainult tulevik on uduse mulli sees, ajuti selginedes ning siis jälle järsult küsimärgi taolisemaks kõverdudes. Naljakas. On sõjaväkke põgenemine õige idee või peaksin ma siiski ära ostma selle tamburiini, kui sellele oskaksin vastata...

cause it makes me feel like I'm a man
when I put a spike into my vein

kickin away from the mundane everyday

Kžmmkh