See koht, kus ma praegu olen, siin lähedal elab üks pagar. Mahe Pagar. Ja viieteistkümne sendiga annab ära piruka ja viiekümnega kannutäie teed (või pool klaasi punast veini) ja istu siis seal nii kaua kui tahad, räägi temaga Tour de France'ist või vaata niisama õues kallavat vihma ja soojenda kamina ääres jalgu.
Praegu paistab aknast sisse üks vana, tumekollane latern, ja tunne on sama kui ühes kesklinna puumajas üheksakümnendate viimasel poolel. Selline tuhm soojus ja sära ühes õhuga, mis eriti vihmane on alati just peale vihma. Kui oleks päike, oleks vikerkaar, selle jaoks on aga juba liialdaselt pime. (Üleliigne valgus, nagu öeldakse...)
Ja eile istusime kahe sõbraga ühel vanal müüril, kuristiku äärel, pähe sadamas seesama vihm. Trüüpasime õuna ja sõstart ja mingit segu ja rääkisime minevikust ja tulevikust - kellele elu annab, sellelt on ta ka võtnud, sellise kokkuvõtte võiksin täna teha. Inimesed üllatavad veel peale pikki aastaid.
Ennast ja teisi.
Ennast ja teisi.
"You could be my black Kate Moss tonight,"
K.W.
