Vahel vedeled kusagil (põrandal) ja kuulad (klappidega sahisevat) DM'i või vaatad telkust kuidas kurt-tumm plekissepp teeb (laste abiga) külale kirikukella. Ja siis vastad kirjadele. See nädal küll vist ei jõua, ja-jaa.. Aga noh!
Viimasel ajal olen (sahtlis) lapanud igasugu aastatetaguseid mõtteid ja tekste ja joonistusi. Ja paralleesleid salvestisi. (Nad on mul omamoodi arhiveeritud).
Vahel vaimustun omaenda perioodidest.
Võtsin ühe harilikuga '09 kritseldatud portree ja taaslõin selle pastellis.
Sai selline lihtsa olemisega, võibolla natuke elu hammasrattai vahele jäänud, tõenäoliselt purjus, aga imetlev ja siiralt rõõmus. Mõtlen, et mille üle küll ometi, ja et kas ta isegi end arvab tegelikult selleni päriselt küündivat, aga.. Emotsiooni jaoks ilmselgelt piisavalt.
Inimeste enesest võõrandumine on jõudnud tolle kraadini, mis laseb neil kogeda omaenda hävitamist esimese järgu naudinguna, nagu ütles Walter. Nojah - kas just seda.
Ent olukorras, kus elamuse väärtus aina langeb, oleks seegi ju nagu omamoodi võit.
Oli mul nüüd tegelikult midagi öelda?

(Śeba)