Я поднимаюсь Тартуского шоссе через снежную бурю мая, неся замороженной клубники, поговорить с экс девушки экс другу, и Марк Э. Смит поет "Я твой katerer". Люди ждут трамвая.
Kivi, metall, klaas
Panen tähele, et aastate möödudes hakkab ümbrus end üha rohkem avama.
Eredalt on veel meeles moment, mil tulin vanematega hilisõhtul bussijaamast ja vaatasin valgustatud vaateakent pulmakleitidega, mis on sealse trammipeatuse juures siiani. (Kas kleidid või aken? Ilmselt mõlemad.) Ja tänavavalgustus sätendas, nii et kui silmi kissitada, tulid lampidest välja väikesed kiired.
Üheksakümnendatel olid suur osa trammidest veel ümarad, nn T4, mida me tavatsesime kassiga läbi elutoaakna mööda sõitmas vaadata. Ja vahel käis isa üle selle trammitee putkast suitsu või turult kala ostmas ja tõi mulle pulgakommi, ükskord lausa kümme, mis olid sellised veidi hapukad ja sidrunilõigu moodi. (Hiljuti nägin sarnaseid müügil ühes Kopli tänava putkas, mul ei olnud aga raha ega neil terminali.)
Üks teine kord oli täditütar mulle lapsehoidjaks ja läksime Stockmanni, et osta vedru, mis oleks värviline ja trepist alla roomaks. (Minu valitu jaoks jäi meie koridori rohmakas puutrepp ikkagi liialt järsuks, tema oma sai sellega aga hakkama - oli veel mingist metallist ja üleüldse väga uhke mudel.) Tagasi tulles imestas ta, et nurgapealse maja küljes on viisnurk. Arvasin, et see tuleks maha võtta, demonteerida (ja ehk isegi lõhata), ja tema arvas ka. Kui viisteist aastat hiljem istusin pensioniameti ees ja vaatasin tumedaid äikesepilvi selle maja üle triivimas, oli ometi just toosama nurk seda kõike kroonimas. (Ja see majadekompleks oleks minu jaoks ilmselt eelistatuim elupaik kogu linnas.)
Minnes tagasi teises suunas, mööda Livikost, kus pudelid mööda linti muudkui jooksevad, ja sama tööstuslikust Masina keskusest oma ebaõnnestunud pidudega, ning Sikupilli keskusest, kust käisime kolimise puhuks pitsat ostmas ja seda siis põrandal sõime, sest mööblit veel ei olnud, ja kuhu ma hiljem oma ülal osaliselt mainitud tuttavaid tööle sokutasin, ja Rock Cafest, kus nägin oma esimesed tõsised kontserdid ja kus... Kuni linnaäärse rattapoeni välja, kus kunagi sai muudkui käidud juppe toomas, ja burksiputkani, kuhu oli jala küll kilomeetreid, ent kus tore tädi andis öö läbi friikate kõrvale tasuta leiba ja grillmuna.
Naljakas on sellest ja ülejäänust (sest tänavat kirjutada ei ole ikkagi võimalik!) nüüd ikka üha mööda sõita, teel ühte oma kodudest. Mingi aeg tulin kinost tulles alati joostes koju, kuulasin Public Image Limitedi ja rühkisin mäest üles. Isegi, kui trammid veel sõitsid. Ja vaatasin neid Tartu busse - et tahaks ka sinna - et käiks kui piki Seine'i.
