Praegusel muutlikul ajal tuleb pöörduda lihtsate asjade juurde. Tahan võtta kokku oma kogemuse autojuhina: need tervitavad rahvamassid väikelinnade teede ääres, õhusuudlused kaunistelt neidudelt ja rõõsadelt mammidelt, lõputud kulgemised läbi kuldsete päikeseloojangute...
Aga enne seda kõike - reka kohaltsaamine pole käkitegu! Juba sellest esimesest hetkest on küsimus pigem sõidukiga ühekssaamises kui vajalike teoreetiliste teadmiste omamises. Massilüliti võib mudelist sõltumata olla kus iganes, ent kogenud käsi peab selle leidma juba intuitsioonist. Süüde libiseb sisse täpselt selle piirini, et küünlad juba hõõguvad, aga starter veel ei käivitu - talviti on selle seisundi hoidmine elu ja surma küsimus, üleliigne sekund kummaski suunas võib jätta juhi külma tuisu hooleks.
Kui siis viimaks saabub õnnis hetk mootorikäivituseks, tuleb sedagi teha läbitunnetatult. Mängida õrnalt gaasipedaaliga, kuulata mootori nurinat, oodata temalt rahunemist ja stabiilsust, lõpetada. Auto käib. Läksime, πάμε, lass uns gehen...
Ei. Rõhud on maas ja kulub veel kümme minutit, kuni tuluke armatuuril kustub ning seisupiduri hoob muutub rakendatavaks.
Kõige ägedamad ongi vist need esimesed hetked uue masina roolis. Kakskümmend tonni libisemas sinu kontrolli all mööda maastikku, rooli ja käigukasti kiired nõudmised, iseenda refleksid selles segases virrvarris. Või siis teine pilt - kui katsetasime Unimogi võimekust vanas kaevanduskarjääris ja ta lendas jõuliselt, ehkki kõigi nelja rattaga kriipides ja kraapides ning oma kolmanda käigu tipul unnates, üles peaaegu et seinataolisest nõlvast. Ja siis sealt jälle alla, üle suurte kivide, aegajalt ühele, siis teisele küljele loodis, maapind küljeaknast ehk meetri kaugusel.
Tahan veelkord rõhutada, kui ootamatult võib masinast saada ihuliikmete ekstensioon, protees, reflekside objekt. Metsateel kolisevad juhi ja kõrvalistujate pead vastu kabiini lage, õlad käivad vastu uksi ja tagumikud istmete pealt õhku, aga 1017 peab kurvides kindlalt. Kuidas?
Lõpetuseks reisijateveost - mis saaks olla suurem vastutus kui kolmkümmend magavat sõpra autokastis? Kui selja taga kolmkümmend ärkvel tundi, hoian sellest mõttest kõigi küüntega.
