Kolm päeva on jäänud. Imelik. Väljuda tervest sellest maailmast ja naasta tavalisse ühiskonda saab ilmselt olema keerulisem, kui oleks arvanud, ent siiski toimub see ilma nukruseta, mis igasuguseid lõpetamisi kaldub saatma. See on pigem nagu ühe eriti suure suve tulek. Puhas saabumine ja ootusrõõm.

Kõiki neid kummalisi inimesi oma toas olen ma hakanud väga armastama. Naljakas. Võttis aega, aga see juhtus. Mõnega näeme juba tuleval nädalal.

 Et telefon pole hea stiil, jätkan selle mõttega oma ustavas märkmikus, mis... Ongi vist neil päevil täis saamas! Ja mis on siinkohal oluline - lahtisest aknast kumab päikest! Kõik on jälle veidi nagu suvel, siia tulles. Staabikaitsjad on oma okastraadid ja tõkkepuud murule laiali laotanud, aia taga vilkavad Järvevana kollased foorituled.