Ma ei julge siin arvutis üldiselt kõiki aknaid kinni panna, sest desktopilt vaatab mulle vastu Heidegger. Vaatab oma mõtlikul, innustaval, ent kergelt etteheitval pingul, mis küsiks justkui ... "Also?"
See on veidi nagu siis, kui Diogenes pesi jões porgandeid ja Platon, abgeirrt von allen Grundinstinkten der Hellenen, so vermoralisiert, so präexistent-christlich, tuli ning märkis, et... Oskaksid sa kuningatele austust avaldada, ei peaks sa jões juurikaid nühkima!
Aga Diogenes teadis, mis on oluline, teadis viite M-i, mudrā rituaalset olemust, ja vastas Platonile nõnda teravalt, et see kajab siiani. Huvitav, et uurimistööle häälestudes olen enda samastanud Platoniga.
