Ülemöödunud suvel arutasime naljatledes sõbraga krüptorahadesse investeerimise võimalust, fantaseerisime olukorra üle, kus oleksime seda teinud õigel ajal, nii paar aastat enne seda - et kuidas elaksime juba mõnel Hellase väikesaarel või Musta mere ääres ja šampust voolaks ojadena.

Jäin toona skeptikuks, aga sõber supleb nüüd ise rahas, ostab kinnisvara ja autosid, tõmbab oma Lasnamäe uusarenduse rõdul sigareid, siidist hommikumantel seljas. Või nii ta mulle ilmus.

See on killuke viimaste päevade sürreaalsetest episoodidest. Tulin eile migreenihooga töölt ära ja võtsin tänase vabaks; leban lapsepõlvekodus ja kuulan vanu plaate - Little man, what now? - unetuisse öisse viirastuvad unesegased nägemused läinud aegadest ja nostalgiline pinnatus hajutab reaalsustaju.

Homme lähen postile tagasi, annan oma suurele ettepanekule viimased lihvid ja saadan mõned meilid. Ja siis on office brunch - ja lõunapaus - ja väike miiting - ja vast kõik, lähen koju, vaataks Twin Peaksi, äkki?

Kui linnas tuvisid näha on, mõtlen vahel öökullidele ja kõigile tüdrukutele selles sarjas ja sellele, kuidas nad olid järsku 25 aastat vanemad. Vauh!

Ülehomme lähen seda uut korterit kaema - kuigi tunne on, nagu oleksin juba käinud - ja küsin ehk ka mõned paremad investeerimisnipid. Paar põnevamat tokenit olen ise juba välja vaadanud: eks näis!