Iseenesest vägagi tuttav teeots: kultuurpalee natüürmortväljanäituste ja nüüdseks vist alla andnud mahekohvikuga, rattapoe päevitunud mehaanikud oma kerge väikelinliku arrogantsi ning naaber kadritare kuulsate küpsetistega (fenomen, mis minust küll suutnud mööda minna); kaltsukad vasemal ja paremal, igaühel head ja vead ning üldiselt ikkagi veab kui sihi enne ette sead ja seda silmas ... ; muidugi säästumarket, mis kunagi küll tõeliselt müstilise auraga koht – tüdrukud poe ees jäätist söömas, mehed poe taga waltrit joomas, nüüd ühes brändimuutusega aga tõelise ürghüppe sooritanud, nagu vast kõik väike- ja äärelinnade säästupaleed; siis juba suur lang ja veskisilla, tuhandete forellide verine mõrvapaik ja kurvides vilistavate kartide karneval, väikefirmasuvepäevade mesine pidutükk; edasi kirnamõisa mürisevate energiasammaste hundisilmsete vardjatega, see saksa ja jaapani uurijate ning süvaveebi skeptikute kinnismõtete ristepaik ...
...
Peas kõmisevad küll üha luuleread või juhisedki, et mäe otsast vasakut kätt jääb veel raademetsa mänd ––– suund raademetsale jääb pigem tõesti laiskusest kui küttekriisist ja hilisest ajast tingituna siiski võtmata ning järgnev (kunagi küll samuti nii-sageli-vuratud) jupp tundub juba sootuks teisenenud: ring- ja rattateed, allikaveed, kurvid–sillad; päris ägedalt üles löödud hiliste 1990ndate preemiumsõidukid vihisevad vuufrite vümisedes järgemööda mööda, head viiskümmend kilomeetrit üle lubatu, ju tee tuttavad kurmud ja nõod elektrina lihastes tukslemas, mõte autopiloodil rooli kontrollimas, kuniks midagi ootamatut ette ei satu või hüppa.
~
Paide tuledki tunduvad teisenenud, kunatine suurlinn sõnab ennast juba eeslinnaks ja tundub selles õnnestuvatki. Paremale, paneelmajade taha varjuvad veel udukogudena ansanduri kontserdid ja hermhesse vaarisa sünnimaja palvetunnid, kultuurimaja burksputka šedöövrid ja linnavalitsuse iseseisvuspäeva puhuks läikima löödud näod, kringlilõigud näppude vahel. Sõime poistega neid kringleid veel mitu päeva, plastplaskust sooja vett peale. Nüüd on kaasas need meetrised mahlased suvikõrvitsad, millest jagub kauemakski –– järvede maa !
Peas kõmisevad küll üha luuleread või juhisedki, et mäe otsast vasakut kätt jääb veel raademetsa mänd ––– suund raademetsale jääb pigem tõesti laiskusest kui küttekriisist ja hilisest ajast tingituna siiski võtmata ning järgnev (kunagi küll samuti nii-sageli-vuratud) jupp tundub juba sootuks teisenenud: ring- ja rattateed, allikaveed, kurvid–sillad; päris ägedalt üles löödud hiliste 1990ndate preemiumsõidukid vihisevad vuufrite vümisedes järgemööda mööda, head viiskümmend kilomeetrit üle lubatu, ju tee tuttavad kurmud ja nõod elektrina lihastes tukslemas, mõte autopiloodil rooli kontrollimas, kuniks midagi ootamatut ette ei satu või hüppa.
~
Paide tuledki tunduvad teisenenud, kunatine suurlinn sõnab ennast juba eeslinnaks ja tundub selles õnnestuvatki. Paremale, paneelmajade taha varjuvad veel udukogudena ansanduri kontserdid ja hermhesse vaarisa sünnimaja palvetunnid, kultuurimaja burksputka šedöövrid ja linnavalitsuse iseseisvuspäeva puhuks läikima löödud näod, kringlilõigud näppude vahel. Sõime poistega neid kringleid veel mitu päeva, plastplaskust sooja vett peale. Nüüd on kaasas need meetrised mahlased suvikõrvitsad, millest jagub kauemakski –– järvede maa !
