Öine South Beach, kreemjad art-déco hotellid neoontuledes, lowriderid tiirutavad edasi-tagasi, ookean sahiseb ning taamal läheneb siniste tulede vilkudes rannapolitsei. Justkui golfiauto, sõidab tasa mööda liiva. Peidame pooliku Asahi igaks juhuks posti taha.
"The beach is closed. Get moving."
"Of course – thank you, officer!"
Beach Police. Põhiülesandeks kodutute rannaalalt eemal hoidmine.
Sama kummaline nostalgia siin riigis iga kord – justkui oleks kunagi siin üles kasvanud ning siis siit eemal hoitud. Igat pidi tuttav, aga siiski umbes samal moel kui Sigatüüka kool või Dexteri laboratoorium.
Siiski ei täida ta igapoolselt ootuseid. Texases maandudes tuleb esimesena vastu papist välja lõigatud kitarriga kauboi, Avise autorentnik hüüab "Howdy folks!" – ent sealt edasi näen Austinis ehk käputäit kauboimütsi ja -saabast.
Siiski on kõike muud, mida võinuks oodata. Parimad BBQd, geniaalsed kaltsukad, vaimustavad bensukad (Buc-Ee's!). Tuhanded nahkhiired päikeseloojangul silla alt välja vuhisemas. Pime seitsmekümnene bluusilaulik kogu hingest laval tantsu vihtumas. Elon Musk cybertruckiga mööda sõitmas.
Või siis tagasi Tampas – lamantiinide maailmarekord! 1,100 ühekorraga ühes kohas. Vuhisevad aegamisi vee all nagu hallid kivirahnud, siis aga pistavad äkki oma nina pinnale, puhistavad ja pritsivad vett ning vulpsavadki juba tagasi sügavustesse, mõnel pojad samamoodi kannul. Taamal hiiglaslik elektrijaam, korstnad suitsemas – ootaks veel kolmesilmseid kuldkalu.
Plaadipoed ja mehhiko restoranid tõmbavad silme ees kirjuks veel tagasigi mõeldes. Ning siis see elektriautoga liiklusdžunglis navigeerimine, päevast päeva.
Oli töögi huvitav, mustmiljon projekti igast suunast – iluvõimlemine ajule. Hea, kui saab üht-teist ümber delegeerida.
Ning nüüd on kassid igal-pool ümber nagu vurrid, jooksevad ja hüppavad ja tahavad konservi.
