Elu vanalinnas avab üha uusi tahke, toob mingeid tuiksooni lähemale – ühtviisi nii läinud kui tulevaist ajust.
Hiljutisel esmaspäeval mürisesid akna all tankid ja lahingmasinad, mingi kergendusega võis veel näha Ameerika sõdurpoisse lastega pilti tegemas ja külma käes jalalt-jalale tammumas. Samal õhtul oli seltskond muutunud, lõputu kolonn roomas tõrvikute valgel Vabadusplatsi poole. Maamehed, linnaprouad, noored ja vanad, kaabude ja suusamütsidega. Paralleele Nürnbergi rongkäikudega tõmbasid vähemaks protestijad tee ääres, "natsid koju".
Muidu üha uisutajad, hiina fototuristid, jaapani futuristid, kõikvõimalikud ekskursandid ja komejandid.
Paratamatult läheb mõte sageli märtsipommitamise juurde. Puuduvad tänavajooned või hooned on moel või teisel tähistatud, aga raske on täpselt mõista või tunnetada seda, mida pole kunagi näinud.
Oleks arvanud, et need emotsioonid ja rõõmud ja kannatused on kuidagi (kuidas?) selgemalt läbi aegade kandunud, aga lõpeks on vana-linn linn nagu iga teine, oma uste ja akendega.
Kui näiteks pesumajal „Viktoria“ – mis oli tundud uudsete keemilise puhastuse võtete, välismaal karastunud spetsialistide ning ajutiste rahapesuskandaalide tõttu – oleks õnnestunud oma tegevust jätkata, siis kas ja millal oleks nad välja vahetanud oma maskoti?
Kas ja millal oleks Johannsoni pudukauplusest arenenud välja tänapäevane kaubamaja, nagu neid võis näha Helsingis? Või hoopis 75 aastat tegutsenud Stude kondiitriärist, mida vedas perekond veel kuni umsiedlungini. Ginovker pakkus enne sõda lisaks "eesti parimale biskviidile" ka suurimat diabeetikute šokolaadivalikut, elas üle juuniküüdi Siberisse ja naases hruštšovi ajal. Lier ja Rossbaumi spetsiaaläri tegutses mingil kujul läbi terve sõjaperioodi; rätsep Unter viis veel 1938. läbi oma ateljee kapitaalremondi ning töötas seal kuni hoone hävimiseni.
Kodaksi reklaamsilm meenutab midagi – aga mida? Sahme fotopoe kohal on nüüd Raamatukoi, ent kas ja milline tähtsus sellisel seosel üldse võiks olla? On see ülepea seesama koht – või hoopis uus?
Paranormaalseid nähtuseid üleüldiselt kirjeldatakse keskaegseis majus, aga vähem varemetele ehitatuis... Võibolla kannabki mälu ikkagi katsutav – hooned, kivid, puud. Ja ruum ise hoidub endamisi ja neurtraalsena.
Seinatagusest Airbnb'st kostub kellegi lõunamaine laul, teiselt poolt mängivad korralikul volüümil Vikerraadio uudised. Eristab ka üksikuid sõnu, tuttavaid hääli – välja on lõigatud klipp Donaldi pöördumisest kongressi poole. Ehk veel vaibumas kogu see torm, moel või teisel? Kevadine päike paitab munakivisillutist, kirikute kellad kumisevad, küll varsti juba ka prouad lumikelludega tänavanurkadel.
On huvitav, kuidas väikelinnaski võib mõni kilomeeter siia-sinna muuta nõnda palju kogu olmet ja meelestust. Eile käisin notaris ja loeti ette uusi katastrinumbreid – eks varsti siis veelgi uuelt poolt ja uutes tuultes; mõneti ehk väiksema taagaga kandis.
