Jälle mingi huvi minna tagasi kooli – või ehk lihtsalt ette lugeda ja kirjutada.

Päikesevikati sahisev kaar ristikivini lõikub, kuu pääl siravad sinised lossid

Mida ma mõtlin toona võhumõõga kõrval silmitsedes laiska jõge – ons sellest varjugi õitsenud, ons selle lõhna männiku osjades, arul, kus kord tegin saadu?

Masing kirjutab Ristikivile raudse eesriide tagant ja soovitab lugeda Düüni, mis ameerikas ilmunud loetud aastad varem.

Pole varem sellele niimoodi vaadanud aga mõistagi – maiad, soomeugrilased, fremenid. 

Objektiveeriva keele ja maailmapildiga anastajad satuvad silmitsi (ugri) animismi, kosmoloogilise sidususe, mesoameeriklaste müütilise maailmapildiga. 

Gesseriti mütoloogia ja indoeuoopalik kristlus seatakse vasta  messianismide, apokrüüfide, toomakristluse, semiitliku müstikaga.

Ulmekirjandus ja LSD taevaskoja paljandite vahel, budismiloengud usuteaduste instituudis, ent üldiselt totaalne eksiil omal kodumaal, saatjaks vaimsed rännud mälestusis või kaugetel maadel.

Lehitsen Looduse paksult nahka köidetud Suurt Piiblit ja üritan aru saada, mil määral on seal võimule saanud lubatud kehalised, visuaalsed, arhailised kujundid, mida kiitis Jaan Puhvel – aga kyllap on need enamalt jäänud käsikirja...