Ehk nostalgiline naasemine päris taha algusesse?
Õieti algas kõik sellest, et keegi minu silmis üpriski lühikesekasvuline kogu paotas hommikul kerge valguskiire saatel ust ning kostis ahoi. Ahoi ahoi. Ning et ta oli omal ajal näinud vist kõiki ülejäänud Hepburniga filme, tundus olevat igati mõistuspärane vaadata hommikukoogi ja -kohvi kõrvale romantilist komöödiat aastast '61. Hommikusöök ja Tiffany ja. Veel kerge peavalu, ehk. Enam aga mitte kauaks, ilmselgelt.
Jalutuskäiku pargis sai põhjendama üks puude vahel looklev silland, puhas kunst, nagu räägiti. Ja miks ka mitte. Peamegi ju ehitama sildu ja mitte tõmbama piire - rahvusteülene rahvatarkus/vanasõna. Kõik tahtsid sildamööda käia, mõnele meeldis ehk aga ka niisama järjekorras seista. Loeb ju ometi idee millestki ootamisväärsest ning käega katsutavast, ning järjekord näitab, et ilmselgelt on, mida oodata. Ja järjekorrad ei ole kunagi ühesugused, alati võib sattuda millegi meeldejääva otsa. Kasvõi üks uskumatu noorsand minu taga, täiesti uskumatu! Õigupoolest meenus mulle Rando ühest lääne superhiti koverile vändatud videost.
(Klassikalis-nostalgiline seletuskirjaformaat nõuab pala ning fotot, siin on teile pala!)
Koju naasnuna läks aga lahti väiksemat laadi eputamine - praalisin külaliste ees oma vinüülketastega ning tutvustasin Eesti ja Lääne ja Ida muusikaelu, nii põgusalt kui see võimalik oli. Ja James Blake oma adumatu (ning aina enam hakkab tunduma, et mitte isegi tingimata taotlusliku) melanhooliaga läks peale, hiljem paluti noormeest lausa taasesitlusele. Kirjutasin peamisele prouale plaate kaasa, Cohen oli muide ka, ning nood kettad seal raalis keerlesid ja sahisesid ning ei edenenud kuniks aeg hakkas juba otsakorrale saama, rong tasapisi oma vilet valmis seadma ja raudteetööliseid rööpaid sirgeks keerama. Pidin võtma pensionäri rolleri peale ja personaalselt kohale toimetama.
Koju naasnuna läks aga lahti väiksemat laadi eputamine - praalisin külaliste ees oma vinüülketastega ning tutvustasin Eesti ja Lääne ja Ida muusikaelu, nii põgusalt kui see võimalik oli. Ja James Blake oma adumatu (ning aina enam hakkab tunduma, et mitte isegi tingimata taotlusliku) melanhooliaga läks peale, hiljem paluti noormeest lausa taasesitlusele. Kirjutasin peamisele prouale plaate kaasa, Cohen oli muide ka, ning nood kettad seal raalis keerlesid ja sahisesid ning ei edenenud kuniks aeg hakkas juba otsakorrale saama, rong tasapisi oma vilet valmis seadma ja raudteetööliseid rööpaid sirgeks keerama. Pidin võtma pensionäri rolleri peale ja personaalselt kohale toimetama.
Ja homme sõidan Keilasse ja
sõidan Olevile molli ja
Sõiduki kohta rohkem seletust ei anna, ilmselgelt. Pole minu oma. Ehk.
bisous,
motor cycle au pair boy
