Üldiselt väldin igapäevasündmuste kirjeldamist, seekord tunnen, et tuleviku huvides võiksin aga jällegi detailidesse laskuda. Meeldejäävad sündmused ei ole minu mälu jaoks meeldejäävad.
Käisime eile hilisõhtul Neemel, võõra jahi peal istumas ning üht Genovast kaasa võetud lohiseva nimega magnumit tühjendamas. (Magnum, muide, on peen veinisõprade mõiste pooleteise liitri tähistamiseks - minupoolne fact of the day.) Sõitu alustades polnud olnud muidugi mõtteski sinna suunduda, nii lihtsalt läks ning oli hea, miks ei. Oli kolm tekki ja olid mingid padjad, viimased küll mitte meiega ühes vaid juba mainitud jahi pardal. Õõtsusime seal lainete sees.Aga viimaks pimedaid kurve mööda tagasi sõites, suitsetades, õlut juues ja AC/DC'd kuulates, (Highway to Hell muide, absurd, ei?) tundus täiesti loogiline, et iga hetk peab käima mingi pauk, nõndaütleda kulminatsioon. Sest nii lihtsalt on. Mina ju üldiselt õlut ei joo, sigarette ei suitseta, üldiselt, ning alati kui viimane tegevus siiski aset leiab, enamasti, juhtub ikka midagi kummalist. Ja me libisesime küljel, muru sees, kuidagi sujuvalt. Kas läheb nüüd katusele või läheb veel õiget pidi tagasi, mõtlesin. Vist läks katusele ja siis veel tagasi, mingil hetkel oli aga igatahes jälle tagurpidi, vähemalt nii tundus, kuna pea oli vastu lage. Kobasin lingi järele ning uks avanes üpriski graatsiliselt. Meenus, et Grand Theft Autos lendab auto tagurpidi maabumise korral õhku ning, teades küll, et tegu on absurdiga, roomasin kähku läbi turvavöö õue.
Keegi härra liikus õues taskulambiga. Maamees, nagu ise ütles. Ja kohe tuli ka teine, väga sarnane ent samas pädevam. Olime bussipeatuse märgi maha sõitnud, teatas too. Selle eest võib politsei veel tubli trahvi määrata. Keegi ei imestanud, sealkandis pidi tegu olema tavalise nähtusega. Käib pauk, nemad tulevad lambiga õue ja räägivad elust, olust. On ka mõnel hobid.
Mingil hetkel peatus keset teed üks teine sõiduk, kust tuli välja terve trobikond mõõdukas joobes härraseid ning üks proua, endine meditsiinitöötaja, kes palus meil end Facebookis sõbraks lisada. Koos lükkasime auto õiget pidi. Läks vist neli katset.
Mari tuli kuskilt taskulambiga ning ütles, et mul on käed verised. Tegelikult olid meil kõigil kolmel, aga pärines see siiski minu haavast. Mis oli iseenesest õige tilluke, ehkki sügav, ent siiski. Kriimustus sõrmel. Kild oli sees. Ent kassiga inimese jaoks ju õigupoolest mitte kui midagi.
Kesk sõiduteed peatunud autosse sooja läinud, liitus meiega keegi Kapten. Või Kindral või Major või.. Oli teeninud vist Võrus, kui õieti aru sain. Töötanud. Sõdurpoiss, praeguseks aga joodik, nagu teised rääkisid. Kui küsida Kaberneeme Kaptenit või Kindralit või.. kedagi, siis pidi ühendust saama. Temal ilmselt veel Facebooki polnud, sellest ta juttu ei teinud. Aga tõi välja esmaabikomplekti ning puhastas kõik Viru Valgega ära. Coca Colat oli neil ka. Lahked inimesed.
Pärast norisid nad veel kiitust, et näete, maamehed aga vot millised mehed. Kiitsin takka, olid nad tõesti asjalikud. Mehed nagu pullid. Puksiiril läks saabumiseks pea kaks tundi, nõnda me seal taarusime ja kallistasime ja naersime ja istusime vahepeal kordamööda soojas.
Puksiiri juhtis mees, kel kõrva küljes sinise tulukesega aparatuur. Hands-free, ütleks mõni. Aga makseterminali tal polnud. Ning kellel oli sularaha, oli keegi sugulane Katusepapi tänavalt. (Ühesõnaga sain lõpuks kohe kodu juurde, oma igapäevasele jooksutrajektoorile.) Istusime tagurpidi tagaistmel, tagurpidi sõidusuunas. Tulukesed ei tulnud, ainult läksid, peegeldusid ja murdusid purunenud esiklaasil. Pärast selgus, et mina olin istunud kirve otsas. Hea, et pähe ei lennanud. Kellelegi. Ja kõik läks nii hästi ning kõik on nii hästi. Ülihea.
Kasekolletus seljas, suur vahtraleht peas,
K.
