Olen paksult imestust ja THC'd täis, peale oma värske Krishna-filmi vastuvõttu eile ja täna. Esilinastusel ei jõudnud nagu veel õieti kohalegi, mõtlesin, et tehakse niisama head nägu, kuna tulemus jäi tehniliste põhjuste taha toppama ja seetõttu mu esialgsest ideest miilide kaugusele, aga mõne tunni eest lõppenud järelsessioonil leidis kinnitust, et suutsingi vaatajad kümneks minutiks enam või vähem enda haarmesse saada. Panna nad muigama, mõtlema, naerma ja nutma, umbes selles samas järjestuses. Ja et see toimis kuuldavasti ka saalitäiel publikul, on hea teada.
Praegu sattusin siia aga õieti lootes leida templikülastuse teemalist sissekannet, mida nähtavasti ei ole. Ja nii kaugelt on juba raske midagi kirja panna, ent siiski - Luise tänava üheteistkümnenda maja näol oleks tegu justkui mingit laadi toimiva kommuuniga, a la 70ndate Britannia, ainult et Tallinna kesklinnas ja köesoleval sajandil. Või ütleme, et on üksik saar, aga interneti- ja laevaühendusega. Kuivõrd üksik ta siis on, võiks küsida, aga isoleeritud oleks ta justkui tõesti - inimesed on rõõmsad ja sõbralikud, irooniavabad, lahked ning säravad, ja kas ongi siis enam oluline, kas see kõik tuleneb mõbningatest ehk kergelt absurdimaigulistest tõekspidamistest või hoopis millestki muust.
Aga ma tänan ka, see on seni nagu tagaplaanile jäänud. Viimane nädal on olnud keeruline, võimetus teha midagi konstruktiivset enne poolt ühte õhtul kombineeritult minu jonnakusega projekt rahuldaval tasemel valmis saada - trotsides vapralt üheksakümnendate tipptehnika ja tänapäevase Apple'i HD-formaadi kooslust - kombineerus omakorda armastatud naabritädi haigestumisega, mis kombineerus hulga lootusetute-utopistlike kontrolltöödega reaalainete vallas.
Lauseehitus ja üldine vormistus ei kannata täna kriitikat, ent siiski ehk nüüd tagasi danke'de ja merci'de juurde. Kõigepealt muidugi kaamera eest. Ja siis subtiitrite eest. Või noh, abi eest nendega. Ja mungad! Ja korraldajad. Keegi vanem ja targem ütles kunagi, nii umbes paari aasta eest, et abitooriumis võib veel juhtuda, et koolis olev seltskond hakkab taas istuma, meeldima, ja siis lähed ülikooli ja avastad et sealne 'intelligentse elu kontsentratsioon' on samuti arvestatav. Olenevalt seejuures muidugi puhtalt teaduskonnast. Ja gümnaasiumist. Esimene etapp paistab olevat läbitud, või. Tänamisest veel nii palju, et tahaksin siiski ära teha dokumentaali Mozaatikutest Eestis ja välismaal. M.! Järgmise tuuri hakul, oleme nii head. Ja siis lähme Cannes'i ja lähme Utah'sse. Ja kohtume Steven Patrickuga ja ütleme talle Rick. Tavai? Tavai-tavai.
Homme sõidan vist jälle oma plaadiga ringreisile. Selline oligi ilmselt elu enne Youtube'i ja tehnikat üleüldiselt? Väntad mööda linna, kassetid kotis klõbisemas. Seejärel pühalik vaikus ja paks kanepitoss ruumi täitmas. Ning tol ajal osteti vist veel miilitsa ja mitte Sergei käest. Elu edeneb. Ehkki, peab tõdema, jalgrattaga on küll päris piinlik lugu. Andsin televisioonile intervjuud ja hakkasin ära sõitma ja kett läks katki. Õnneks jätsid nad selle siiski välja, räägitakse. Jätsid välja ja sisse lõikasid mingi kontekstivälise lause, nagu võis ka aimata. Hakkan viimaks ebamäärasusse naasma, tundub. Aeg minna ja minna unne, ehkki päeval alles magasin ja enne seda ka. Ja peale seda. Ja vahepeal tegin tänasest pensionäriks hakanud õpetajale veel revolutsioonilise järeltöö. Ja tädi terveneb, kuulsin teise tädi käest. Ja lõpuks võidab ju ikkagi see, kellel on hommikul kõige parem olla. Ehkki oleksin tahtnud laulansinule šõuprogrammi kolmandat kordagi näha. Aga kõike ei saa, ei! Ennemini loeksin kolme musketäri. Suusoe.
11.18.2011
On the floor ♥
Sheridan Whiteside
