17. mai 2013

Materialismist

Filosoofia on äge. Tulge kõik Tartusse!
Tahaksin öelda, et ei kujuta teist nii elukauget eriala endale ette, kuid samas on ju olemas semiootika ning kogu reaalkompleks sinna otsa. Üks põnevamaid aspekte filosoofiaõpingute puhul ongi kusjuures inimeste suhtumine sellesse -  suhu jääb ajuti lausa mingisugune vastupanuliikumise maik. Milleks? Miks te kulutate enda ja teiste aega ja raha; miks (/kuidas) te ei õpi politoloogiat või majandust või, palun väga, molekulaarfüüsikat!
Aga mulle meeldib mõelda neist kui retoorilistest küsimustest. Või näiteks ka abstraheeritud valemitena. Miks 'x tudeerib a'?  Keegi ei tea. Ka x mitte, kuna tõsikindel teadmine ei ole võimalik.
Praegu käib tihe sessiaeg, mina jälle oma registreerimistega jännis. Eile oli eetika. Kui vaadata neid "Jumala tapmise" järgseid teooriaid, siis tekibki tunne, et kogu meie süsteem ripub mingi õhukese niidi otsas, mis moraali veel seadustest eristab.
Sain äsja trahvi. Mis on naljakas, kuna mõni minut peale mind peeti kinni mu sõber, kes oli sõitma läinud täiesti iseseisvalt, ning samasuguse tuledeta ja punase maanteerattaga. Sai aga, näe, märksa rohkem kui mina. Puid raiutakse, seal langevad laastud - vahel tekivad plekid ikkagi. Mõni mees kohe oskab elada. Kes tööd teeb, see rõõmu näeb.
Hommikul hakkab mul juba tuutorikoolituse esimene voor. Ja kestab vist kella kuueni? Nii et veel üks põhjus filosoofiks kandideerida. Ma räägin muidugi retooriliselt, pigem omaenese valikut õigustades kui midagi muud. Sest nagu ütles juba Blaise Bascal, kes 17. sajandil leiutas mehhaanilise arvutusmasina - [tsitaat täpsustamisel - Mõtted/Blaise Bascal ; tõlkinud [ja järelsõna] Kristiina Ross ; [toimetanud Edvin Hiedel ; kujundanud Jüri Kaarma]. - Tartu : Hortus Litterarum Logos, 1998.]
Nende sõnadega olekski vast paslik lõpetada. Hakkan vaikselt raha koguma, maksetähtaeg sai lepitud kahe kuu pärast.


Sebast