vanaema juures - istun rõdul, 2007. Või kaheksa? Loen midagi - Orwelli, Pariisi ja londoni heidikud. 1984. Loomade farm. Ja siis veel vene klassikud - ilf/petrov, Dosta. Millegipärast veel Pratchetit juurde. Ma ei usu, et ma kunagi hljem hiljem oleksin nii palju raamatuid ühe suve jooksul reaalselt läbi lugenud - võibolla varem küll, aga mitte hiljem. Midagi seoses selle särevere rõduga: päiksevarjudega kalamehetoolid ja David Bowie.
Hakkasin sel ajal tõsisemalt ratast sõitma. Väiksena olin kategooriliselt igasuguste kaherattaliste vastu ja eelistasin kõigi ja kõige kiuste rulluiske, siis aga tuli see maa-olukord ja maale omased vahemaad. Türi-Paide-Türi, esimesed kukkumised, lõhkine ülahuul ja veri nõrgumas Sid Viciouse niigi verisele näole ja rinnale.
Nendel sõitudel (sest Paidesse oli asja ja noorus utsitas tagant) ma laulsin midagi pleierisse - peamiselt hiirekorjustest tee ääres, aga ka taskukelladest. Nüüd ma vahel leides kuulan ja arranžeerin, mõtlen. kuid kas ongi enam midagi lisada? Ega ei tea.
Siin tallinnas tuli nüüd hetkeks samane tunne. Akna all, üritamas lugeda või lugedes Huysmansi, teisest toast kostab oprah või dr oz või mõni muu, kuna enne vaatasin väikest maja preerias või multikaid või kedagi teist. Trammid undavad läbi akende, tuul liigutab kardinat. Kass vaatab mõtlikult, võibolla ootab süüa. Aga voodis lugeda on kuidagi ebamugav, vahest seetõttu ei juagi enam kuigi sageli nende raamatutega lõpuni. võtaks ta maale kaasa ja istuks sinna sinisesse tooli, kui ainult poole tunni sees ei peaks taaskord tartusse suunduma. Mõned päevad ja kolimine, mõned päevad ja viljandi, mõned päevad ja jaanituli. (Nagu oli üks näidend kunagi, jaanituli.) Viimane eksam kolmekümnendal.
tulin eile Lätist ja seal oli ka kõik mõneti nagu 2007. või kaheksa. Kui balti jaama turul müüdi veel küsimise peale lahtist viina ja lapsed jooksid üle tänava nii et signaalid huilgasid ja autod olid nii või teisiti juba varem poolenisti vastassuunavööndis. võibolla tundub ka selle pärast, et vanasti oli mugavam. lugeda. Et hetkeks oli see kõik jälle tagasi .
Hakkasin sel ajal tõsisemalt ratast sõitma. Väiksena olin kategooriliselt igasuguste kaherattaliste vastu ja eelistasin kõigi ja kõige kiuste rulluiske, siis aga tuli see maa-olukord ja maale omased vahemaad. Türi-Paide-Türi, esimesed kukkumised, lõhkine ülahuul ja veri nõrgumas Sid Viciouse niigi verisele näole ja rinnale.
Nendel sõitudel (sest Paidesse oli asja ja noorus utsitas tagant) ma laulsin midagi pleierisse - peamiselt hiirekorjustest tee ääres, aga ka taskukelladest. Nüüd ma vahel leides kuulan ja arranžeerin, mõtlen. kuid kas ongi enam midagi lisada? Ega ei tea.
Siin tallinnas tuli nüüd hetkeks samane tunne. Akna all, üritamas lugeda või lugedes Huysmansi, teisest toast kostab oprah või dr oz või mõni muu, kuna enne vaatasin väikest maja preerias või multikaid või kedagi teist. Trammid undavad läbi akende, tuul liigutab kardinat. Kass vaatab mõtlikult, võibolla ootab süüa. Aga voodis lugeda on kuidagi ebamugav, vahest seetõttu ei juagi enam kuigi sageli nende raamatutega lõpuni. võtaks ta maale kaasa ja istuks sinna sinisesse tooli, kui ainult poole tunni sees ei peaks taaskord tartusse suunduma. Mõned päevad ja kolimine, mõned päevad ja viljandi, mõned päevad ja jaanituli. (Nagu oli üks näidend kunagi, jaanituli.) Viimane eksam kolmekümnendal.
tulin eile Lätist ja seal oli ka kõik mõneti nagu 2007. või kaheksa. Kui balti jaama turul müüdi veel küsimise peale lahtist viina ja lapsed jooksid üle tänava nii et signaalid huilgasid ja autod olid nii või teisiti juba varem poolenisti vastassuunavööndis. võibolla tundub ka selle pärast, et vanasti oli mugavam. lugeda. Et hetkeks oli see kõik jälle tagasi .
