(1) tekst - tint, kirjatüüp; (2) paber - puit, värv; (3) vorm - kandiline, lehtedega; (5) sisu - sõnad, laused, lõigud, peatükid, salmid; (4) muu - nöör, liim, värv, kangas, nafta, nahk
Kui ma päris väike olin, vaatasin raamatuid peamiselt riiuleis, selgadena. Keegi isa tuttav kirjanik oli ära surnud ja kõik oma raamatud meile jätnud, nii et neid oli ikka tõesti palju, lisaks veel kastid esikus, kategoriseeritud teemade kaupa. Meelde jäid need, mille selgadel olid huvitavad logod, eriti need, mis sagedasti kordusid. Üks oli nagu hull vanamees püstiste juustega, teine midagi sellist, mida võinuks lugeda kauboid. Kõrbes.
Hiljem, kui neid samu küll enam ei olnud, hakkasin ma raamatuile sisse vaatama. Käisin raamatu-kogus, haarasin kõike, mis kätte juhtus - vaesestades seega mingis mõttes ju Kogu - ja lugesin neid läbisegi. Huvitav, et ma ei mäleta ühtegi raamatukogus käiku, küll aga sealt tulemist, kirjasõna kotis.
Vahepeal lugesin ma neid otsast lõpuni, projekti korras ja põhjalikult, hiljem veel mõtlesin ja kaalutlesin, kirjutasin.
Praegu kogun ma nad kokku, panen riiulisse ja vaatan. Inimese ja tema kogu vahel on mingisugune side, on ju esimene teise loonud; julgeksin lausa öelda, et nad suhtlevad omavahel, eeldamatagi, et toimuks mingisugune lugemine või lehitsemine.
Muidugi, vahel on siiski tarvis mõne mõtte puhkedes vaistuga ühes minna ja midagi haarata, et seda siis diagonaalis või horisontaalis haarata, vedada pliiatsiga jooni, otsida sarnast ideed hoopis kusagilt mujalt. Aga kindlasti võiks sarnase tulemuse saavutada ka telepaatia abil.
Kui ma päris väike olin, vaatasin raamatuid peamiselt riiuleis, selgadena. Keegi isa tuttav kirjanik oli ära surnud ja kõik oma raamatud meile jätnud, nii et neid oli ikka tõesti palju, lisaks veel kastid esikus, kategoriseeritud teemade kaupa. Meelde jäid need, mille selgadel olid huvitavad logod, eriti need, mis sagedasti kordusid. Üks oli nagu hull vanamees püstiste juustega, teine midagi sellist, mida võinuks lugeda kauboid. Kõrbes.
Hiljem, kui neid samu küll enam ei olnud, hakkasin ma raamatuile sisse vaatama. Käisin raamatu-kogus, haarasin kõike, mis kätte juhtus - vaesestades seega mingis mõttes ju Kogu - ja lugesin neid läbisegi. Huvitav, et ma ei mäleta ühtegi raamatukogus käiku, küll aga sealt tulemist, kirjasõna kotis.
Vahepeal lugesin ma neid otsast lõpuni, projekti korras ja põhjalikult, hiljem veel mõtlesin ja kaalutlesin, kirjutasin.
Praegu kogun ma nad kokku, panen riiulisse ja vaatan. Inimese ja tema kogu vahel on mingisugune side, on ju esimene teise loonud; julgeksin lausa öelda, et nad suhtlevad omavahel, eeldamatagi, et toimuks mingisugune lugemine või lehitsemine.
Muidugi, vahel on siiski tarvis mõne mõtte puhkedes vaistuga ühes minna ja midagi haarata, et seda siis diagonaalis või horisontaalis haarata, vedada pliiatsiga jooni, otsida sarnast ideed hoopis kusagilt mujalt. Aga kindlasti võiks sarnase tulemuse saavutada ka telepaatia abil.
