21. jaanuar 2014

Rong

Rattad, kere, istmed, kontrolör; valikuliselt: restoranvagun, kupee.

Piletita sõitmisel on oma tehnika, õigemini on neid mitu. Riietus on oluline, samuti istekoht - hea on olla mitte üksi, vaid mõne stereotüüpse rongisõitja kõrval. Vanaproua, vanamees, vanem mees, koeraga mees, koeraga proua, raamatulugeja kõik on hea. Ja siis on oluline ka tegevus, ületamatuks loomulikult magamine. Ja olek! Jope rippugu juba ammu seinal, nägu ärgu õhetagu värskelt külmast, pulss olgu viidud juba transieelsesse seisundisse.

Väiksena käisin suviti külas majas, mille lähedal jooksid rööpad. Rong sõitis sealt mööda oma kolm-neli korda päevas ning tegi häält, mis oli parajasti nii kõva, et lähedalseisja juttu veel kuuleb, teine aia ots jääb aga kättesaamatuks. Rongi ennast ei paistnud, kohal oli tema hääl.

Rongi sees on aga vastupidi. Ümberringi on rong, hääl on minimaalne. Asjatab omaette, jätab su enda sees oma siseasjadest kõrvale - töö toimub mootoriruumis, kust õliste tunkedega mehhaanikud aeg-ajalt sisse ja välja käivad. Mootor on väga macho, teeb tööd, uriseb ja tahab palju kütust.

Inimesed räägivad rongis alati palju, vähemalt rohkem kui bussis. Mida paremat ongi sõidu ajal teha? Mõni muidugi ka väldib vestlust. Mees on punase kondoomi täis puhunud ja lapsele mänguasjaks andnud, vaatavad aknast välja. "Mis see on?" "See on vana maja." "Kui vana?" "Noh, kakssada aastat."

Talvel on rong külm, konduktor katsub radikat ja läheb vedurijuhtidega rääkima. Ukse taga kohendab oma vesti ja kõhul rippuvat makseterminali. 

"No kaua Tapale see rong läheb ka õ?" "Oli juba ära." "Misasja?" "Kas teil pilet on?" Konduktor on alati konkreetne see on ühtlasi tema töö, teisalt aga tingitud pikaajalisest töötamisest.

Ja siis veel see kirju sitskleit, need pruunid nahkistmed, mis mõistagi nahk ei ole, kuna nahk on oma olemuselt brutaalne ja labane, rong aga peen masinavärk.