Veri, vesi, juuksed
Kohtusime Urmasega esimest korda 1994. aastal. Portisheadi, Bluri, Morrissey, Buckley ja paljude teiste muusikaline tippaeg. Anna Makarova saavutas Iisraelis harfimängimisvõistlustel esikoha. Nirvana asemel esines veebruaris Pirital Manowar - heli keerati põhja ja kõigile meeldis.
Siiski tekitasid armid Urmase näol alati küsimusi. Mis temaga juhtus? Käis sõjas? Kukkus? 1998, neli aastat hiljem, lasi ta kirurgidel asja kohendada, küsimus jäi aga õhku. Urmas ei olnud põline Tallinlane vaid oli pärit Haapsalu kandist. Mõistatus hakkas endamisi lahenduma, nõudis aga veel aastaid.
2006. aasta kevadel kohtusime Urmasega Müürivahe tänava Reval Cafes ja rääkisime kodumaiste pillimeistrite toodangust ja puudulikust väljaõppest. Tema rääkis, mina aga trükkisin võimalikult kiiresti telefoni sõnumitesse märksõnu, et kõne struktuur hiljem võimalikult täpselt taastada.
Neli aastat hiljem jõudsin ma teksti viimistlemisega ühele poole ning saatsin selle avaldamiseks ajakirjale Vikerkaar, mille toimetaja omakorda soovitas proovida õnne ajakirjaga Teater Muusika Kino. See on olnud pikk tee ning küsimuse ümber aktiivselt keereldes ei ole ma ometi selle tuumale lähemale jõudnud; ilmseks on tulnud vaid üksikud Urmase mõtlemist mõjutavad tegurid.
Kindlasti on see tema olemine mõneti nagu paljukiidetud kammerliku Pähklipuu lihvimine - iga üheksas tõmme ristikiudu, et heli liiga ruttu plehku ei pistaks. Vahel ju öeldakse, et hing lipsab kehast välja, aga mis siis ikkagi täpsemalt?
Möödunud reedel nägin Urmast Lauluväljaku lähistel bussipeatuses. Ütles, et tuleb trennist. Võib-olla käis ujumas?
Kohtusime Urmasega esimest korda 1994. aastal. Portisheadi, Bluri, Morrissey, Buckley ja paljude teiste muusikaline tippaeg. Anna Makarova saavutas Iisraelis harfimängimisvõistlustel esikoha. Nirvana asemel esines veebruaris Pirital Manowar - heli keerati põhja ja kõigile meeldis.
Siiski tekitasid armid Urmase näol alati küsimusi. Mis temaga juhtus? Käis sõjas? Kukkus? 1998, neli aastat hiljem, lasi ta kirurgidel asja kohendada, küsimus jäi aga õhku. Urmas ei olnud põline Tallinlane vaid oli pärit Haapsalu kandist. Mõistatus hakkas endamisi lahenduma, nõudis aga veel aastaid.
2006. aasta kevadel kohtusime Urmasega Müürivahe tänava Reval Cafes ja rääkisime kodumaiste pillimeistrite toodangust ja puudulikust väljaõppest. Tema rääkis, mina aga trükkisin võimalikult kiiresti telefoni sõnumitesse märksõnu, et kõne struktuur hiljem võimalikult täpselt taastada.
Neli aastat hiljem jõudsin ma teksti viimistlemisega ühele poole ning saatsin selle avaldamiseks ajakirjale Vikerkaar, mille toimetaja omakorda soovitas proovida õnne ajakirjaga Teater Muusika Kino. See on olnud pikk tee ning küsimuse ümber aktiivselt keereldes ei ole ma ometi selle tuumale lähemale jõudnud; ilmseks on tulnud vaid üksikud Urmase mõtlemist mõjutavad tegurid.
Kindlasti on see tema olemine mõneti nagu paljukiidetud kammerliku Pähklipuu lihvimine - iga üheksas tõmme ristikiudu, et heli liiga ruttu plehku ei pistaks. Vahel ju öeldakse, et hing lipsab kehast välja, aga mis siis ikkagi täpsemalt?
Möödunud reedel nägin Urmast Lauluväljaku lähistel bussipeatuses. Ütles, et tuleb trennist. Võib-olla käis ujumas?
