25. jaanuar 2015

Hääl

Kisa, lauluhääl

Õhus on mingi pidev elektriline sumin. Kuuekümnendatel, kui see maja ehitati, olid nõudmised elektrivoolu suhtes väiksemad ning ühendatud seadmed, vahel tundub, et isegi juhtmed seina sees, häälitsevad. Nagu kärbsed või lehmad. Või nagu sõnnikuhais. Mingis assotsiatiivses mõttes on ta mõnus.

Suminasse liitub vahel kellegi hääl. Köhatus. Ülevalt ümin - keeruline meloodiakäik, näiliste kordusteta, kuuldav vaid hinge kinni pidades. Koduavangardist. Või siis hoopis vene uudisteankru raskelt õpitud intonatsiooni helisev ilmekus. Hästi mahe, aga sumin summutab ja muutub undamiseks.

Undamine on ähmaselt punasekirju, punane paistab kiirtena toa sellest nurgast, mille taga on õu ja veel 2005. aastal oli vana vahtrapuu. Ilmselt sahisesid toona vahtralehed ja häälgi oli veel häbelikum, töö rutiinsus kauge.

Mõni hääl on selline, et selle sees saab ujuda. Teisega saab lennata. Mõni meenutab elus-olu. Nagu näiteks Mark.

And I've started to wear underpants and I clean my teeth now and again. But that's about it.