Leo kummardub ette ja laseb kätel rippuda. Peagi vedelad kui kotid, valgub neisse surinal veri, mis seni rinnus ja peas, ja sõrmedel hakkab soe. Need kaks kätt esemestuvad, neist saavad magnetväljadest tõmmatud pendlid, kaks tuima hakkšnitslit, mis kere maa poole veavad.

Ta puudutab oma uute kätega varbaid - keha tõmbab neid inertsist enesega paremale ja vasakule, varbad tunnevad puudutust, aga käed ainult sooja. Mõte suruda üks neist kinnastatud pakkudest rusikaks on mõttetus, väljaspool tahet. Ja ikkagi.