Siit
on seni kaks suuremat üllatusmomenti, mõlemad ajataju kohta.
Baaskursuse
ajal, maadeldes senise elu raskeimate füüsiliste katsumuste ja tüütu, kiire ning samas
ebakindla rutiiniga, läks aeg (eelkõige päevad, nädalad ja kuud) lennates. Õigemini – läks teosammul, ent
puudus tunnetus, täpsemini – selles lakkamatus ja mõtlematus kulgemises puudus isegi moment
selleks tunnetuseks, moment ehk toimuva salvestamisekski, mistõttu ma nüüd,
mõned nädalad hiljem, suudan esimese hetkega meenutada vaid paari eredamat hetke. Näiteks õhtut peale esimest täisvarustses rännakut, kui olin end joogiveest loputanud ja terve tee kaasa taritud sooja kampsuni peale tõmmanud, priimusel
kuuma teed keetnud ja seda siis kuuse najal koos sulanud Twixiga nautisin,
päike perimeetri taha loojumas. Oranž rohelus.
Tänasest koidikust aga on praeguseks möödas juba nädal. Tegevus vastavalt päevaplaanile – reservaeg. Võib lugeda KV määrustikku, oodata igaõhtust internetitundi, mis ootamatult on muutunud oodatuks, ent seda vaid pettumuseks enda oodatud saabumisel. Linnaload oma kompaktsuses lisavad siinsele logelemisele painava mõõtme, kuna ei luba taburetil olesklemist päriselt harjumuspäraseks muutuda.
Nii võib tekkida olukord, kus ei tahagi enam välja. Betoon ja okastraat on muutunud kaitsvaks, pataljoni territoorium omamoodi lihtsuse kantsiks, kus rohelise mesilaspere kollektiivne mõistus liigub tasa ja takistamatult mööda kontseptmõtlemise kindlamaid astmeid; kus toit on hea ja taburet pehme, kus Unimog võtab välja 85 kilomeetrit tunnis. See on romantika,
mis südamesse poeb, nii siiralt soe.
