Walmart, Honda, Burger King
Ma olen elanud Floridas varsti kaks nädalat. Selle ajaga võiks veel olla raske mingit kokkuvõtet teha, aga samas on tunne, et olen siin olnud juba aastaid – usa kultuuriruum on eurooplasele läbi filme ja sarje sisse kodeeritud, meeldib või ei.
Soe on, ja niiske. Konditsioneeri olen timminud siia-sinna, praegu tundub hea, et päevasel ajal on väljas ja öösel 78 peal. Telekast tuleb hommikuti hea saade, kust saab suhtealast nõu – Divorce Court. Töö juurest 3/4 miili mööda Dale Mabry Highway'd tuleb Evos, kus pakkumisel mahedad kiirtoidud. Linna kriminaalseim Walmart on poole tunni kaugusel, öösiti saab seal leiba ja tsirkust.
Ja siis veel rannad – Clearwater, St Pete's. Mõtled küll, et elad mere ääres, aga tegelikkuses istud ummikuis ja sõidad poolteist tundi. Vesi kuum ja soolane, lained üle pea, taamal delfiinid. Muidugi on igal hoonekompleksil oma bassein, kus mille ääres naabrivalvurei eest klaaspudeleid varjates istuda ja kaarte mängida. Või hoopis palmipuude varjust jälgida, kuidas üksik turist suplemas käib.
Nädalavahetusel laenasin naabritelt kajaki ja sattusin alligaatoriga silmitsi. Mängisime seda pilgutamis-mängu, mis Monty Pythonist teada, ja võit tuli koju. Roomajat tabas pelg ning ta kadus valju laksaka saatel tumedasse vette. Ja kilpkonnad uimerdasid kah, suuremad ja päris tillukesed, ja kärnkonnad.
Veel on siin muidugi kõiksugu linnaosad, Dirty Drag Bingo Night, 2001: Naked Odyssey, McDonald's. Ja mõned olulisemad fraasid – "What's up", "Awesome", "I'm sorry". Ja muidugi see – tee baaris paar õlut ja paaruta kesklinnas 80 miili tunnis! Jalakäijaid ega šeriifi pole silmapiiril, autol hea minek, kütus poolmuidu käes. Nõnda need Karategini õhtud mööduvad!
