Karedad käed, higine lõuna
Istutasime vahepeal metsa ja tegime maastikutöid - labidad välkusid, traktorid urisesid, sõnnikut lendas paremale ja vasemale, noored kased kohisesid oma vastsetes mülgastes. Need olid päevad, mil pole lõppu - mil iga pooltund, valides vale hoiaku, upub päikese kütte ning saabaste leili keskel igavikku. Aga ometi said nad läbi, raha vahetas omanikku ning metsalised liikusid oma eludega edasi.
Selle õige hoiaku otsingud polnud lihtsad. Zenni jõudsime alles kümnendal päeval, mil kõik lootused ja mälestused läbi näritud, lõuna väikelinna töölissööklas oli minetanud oma meelierutava uudsuse ning lihased uue koormuse vaiki omaks võtnud.
Hoopis teistmoodi on akadeemiline töö. On ta töö?
