Panen seljakoti maha ja viskan pikali - lained Keibu lahes ragisevad vastu rändrahne, luiged hüüavad, männid rabas ja luidetel painduvad tuule käes. Eemal on veel kaks poissi, noor ja tüse hullab merevees, kuna vana ja kleenuke teda kaldal ootab.

Aegamisi tuleb uni. Lained jäävad vakka, päike peegeldub veelt vastu. Erinevad tuttavad kõnnivad mööda. Laman ja naeratan.

Hiljem jalutan mööda rannajoont edasi ja jõuan suvilateni. Vanem naine teeb bikiinides aiatööd. Teretan ja lähen edasi, peagi aga jõuan tupikusse. Käin paljajalu kiviklibus, mudas ja vetikates, kuni jään kõrkjatesse kinni ja pean tagasi pöörduma. Hämardub. Vanem naine on juba aia teises servas, seekord fliisis, ja laob puid. Ei hakka rohkem teretama.

Öösel püüan pingule tõmmatud mantli all uinuda. Tõmban särgi üle näo, aga sääsed suruvad end läbi selle. Kimin paisub, kuni pakin asjad ja asun teele. Vana mersuni jääb 8 000 kuuvalguses sillerdavat meetrit.