Ekslen renditud kompakt-Audiga mööda Freiburgi ühesuunalisi
tänavaid, ületan risti-põiki trammiteid ja jõgesid. „Tee tagasipööre,“ ütleb
telefon peale pikemat mõtlemispausi. Ja siis uuesti, peale ohtlikku manöövrit õhtuseis
ummikuis.
Viimaks juhuslik suunaviit – Kirchzalten. Kirchzalten! Järgnevad
lõpmatud tunnelid, siis metsased maanteed ja suurlinna ärevus maandub, pisike
diiselmootor saab tuttavaks, ning peale üht järjekordset kurvi ja väikest tõusu
tabab šokk. Sein on ees. Hochschwarzwald.
Heideggeri lugedes on algusest peale selge, et nende mägede
vahel on midagi olulist – tema ja ta mõtte kuuluvus siia saab korduvalt
rõhutatud, siinse sepa haamer ja puusepa tööpink jäävad olulisteks tegelasteks
kuni lõpunimõtleja surmani.
Tegin täna õhtuhämaruses esimese käigu hüti suunas ja nägin
tee peal üht meest kitsas elektrivihus laudu saagimas. Jälgisin saemängu
kõrgemalt, udu täitis aegamisi orud. Lauategu loodus mu silme all.
