Üks eriti priske metsmesilane sumistab siniliiliate vahel ja püüab koguda nii palju head ja paremat kui kanda jõuab. Sentimeetrised mustad sipelgad on jälle maja veerele pesa ehitanud ja ähvardavad nüüd peesitajaid oma kihvadega; päike kuumab ja tuul on vaiki. Varesed patseerivad kempsu kõrval kivi peal, väiksemad linnukesed vadistavad kaugemal metsa all. Juba mainitud volask-sipelgad poevad arvuti klahvide vahele.
Viimasel ajal ootan neid nädalavahetisi pikisilmi, eriti sääraseid pikemaid nagu praegune. Siis nad jõuavad kätte ja on: proovin näiteks autot müüa või rõdule põrandat ehitada, või siis mõtlen ülestõusmisele ("Ja hauad läksid lahti ja tõusis üles palju pühade ihusid", Mt 27:52–53), või proovin midagi salve saada. Põneval kombel näib töö olevat ainus viis puhkepäevade tabamiseks.
Töö jätkub ka töönädalal. Vahel ärkan enne kella, teen mõned võimlemisliigutused ning vaatan müsli kõrvale ühe multifilmi. Kui Käsna-Kalle ja Patricku seiklused ei anna piisavat mõtteainet eelseisvaks bussisõiduks, siis loen seal midagi - J. S. Mill jutustab oma rangest kodusest kasvatusest, Tammsaare räägib Tallinna keskklassi vaevadest 1930ndatel. Pole teab mis huvitav, aga natuke on ka. Reis kestab poole tunni ringis.
Üks võimalus on sealt kõndida läbi Keskturu ja haarata kaasa mõni nende legendaarsetest pirukatest. Esimesena jääb teele küpsetisputka muna-sibula taskute ja lahtiste minipitsadega, edasi tuleb aga juba raskem kraam: fritüüroaas kartuli-, kapsa-, sibula-, keedukreemi-, moosi- ja lihapirukate ning kohustuslike tšeburekkide ja beljašidega. Samast saab kirbet kohvi, kui endal ühes ei ole.
Võib-olla mainida, et teele jäävad pagarikojad ka Herne tänaval (siingi väärivad esiletoomist minipitsad, lehttaignapõhjal ja rohke kattega) ja Vana-Lõunas (kust tasub ehk võtta moonisaia), samuti Vana-Veerennis (jõhvikakorv/pähklikorv). Tõttöelda käin nendes kohtades haruharva, aga oluline on valikuvõimalus!
Päris-tööl käin koosolekuil, saadan meile ja sõnumeid, kuulan muusikat ja mõtlen hommikusele pirukale ja õhtusele Kodu Keset Linna kordusele, kus selguvad Karola röövi tagamaad ning paljastuvad Hannese ja Krista suudluse tagajärjed. Kontoritöö on olemuselt meeldiv ja konkreetne, võimaldab ka mingil määral eneseteostust, loovate ja siduvate otsuste langetamist: vahel jääb tunne, et ei istugi seal niisama. Lõuna ajal helistan Allanile ja uurin, kuidas ämmaga läheb ja et kas politsei ikka kimbutab; Allan küsib, kas ma juba nägin, mis Hannese ja Krista vahel juhtus. Kui ei, võib ta mulle video saata - lähivaates filmitud.
Järgnev õhtu on umbes nagu kiirendatud nädalavahetus. Sõidan näiteks autoga linnaäärsele valendikule, et talt kütusepaak eemaldada. Möllan seal, siis peatub teeotsas must BMW, väljub kiilakas nahkjopes mees ja jälgib suitsetades mu tööd. Mõne päeva pärast naastes seisab samal valendikul politseibuss, inspektorid ise nimetatud teeotsal möödujaid jälgides. Tulen sama targalt tagasi.
Öösel proovin näiteks veel midagi salve saada, või siis käime söömas, Annönis või Garages, või Pepsi piljardis. Allan saadab pildi, kus ta seisab Hawaii särgi, Matrixi Neo prillide ja hiiglasliku margariitaga külmas ja hämarduvas Pärnu rannas, jalgupidi vees.
Mööda madratsit jalutab seitsmetäpiline lepatriinu, kelle üks tiib näib justkui kõrbenud olevat. Diplomaadist naabrimees läbib oma umbrohtu kasvanud aia ja lükkab jalgratta kuuri. Päike on endiselt hele, aga enam ei küta.
