Sõidu avaetapp kulgeb lihtsalt – hoog sisse ja käik välja ja vabal veerul sügavusse. Mustmetsas näikse olevat kolme tüüpi kodusid ja inimesi: on pilvepealsed ja pilvealused, ent lisaks veel külade kaupa neid, kes elavad pilvede sees – sõltuvalt muidugi õhuniiskusest ja -rõhust – ja tundub, et elavadki pilves; seavad üles värskete brötchenite või Badische Zeitungite püsitellimused ja müütavad talvistele tulijatele suusapakette ning räätsamatku.
Igatahes, neid kolme tüüpi kodusid ja rahvaid saab alla veeredes näha. Lisaks on nailonjopedes turiste maanteeservadel kulgemas, kõnnikeppidega ja ilma, ja on otsatud karjadeta karjamaad.
Ja siis, loetud tunnid hiljem, on Meßkirch, oma kaheksa tuhande elaniku ja justkui ebaproportsionaalse ajaloolise taagaga. Pagarikodade ja kirjatarvete poe vahele on end peitnud krahvide Zimmernite loss ja püha Martini kirik. Martini Gesamtausgabe on ühes selleks ette nähtud ruumis ritta laotud ja vaatajaile klaasi taha pandud. Pidavat ühe Ida-Euroopa ülikoolibibiloteegi aastaeelarve nõnda tõsiselt lõhki lööma, et klaasist saab rõske metafoor.
Sõit tagasi on pime ja kurviline; mäkke jõudes valdab teatav kergendus.
---
---
