Mõni suvi tagasi võõpasin rõdupiirded ja -põrandad helksiniseks, seinad valgeks, istutasin taimed, panin maha vaiba. Väike Santorini в общежитиях: kaunis küll, siiski mitte üleliia veenev — või kui, siis nende harvade suurte kuumadega, mil valged paneelid kuumuses miraažina virvendavad.
Tajub looduski seda ebakõla ning kasvatab vaibale rohelised samblad, asuurile ilmutab ta jäljendid armatuuride igikestvast roostetusest, võtab veel siit ja sealt betooni ühes, närtsitab taimed, tatra ja kikerherne kasvud veel müürina uusi naabreid müürimas. Naabrid vastavalt rahulikud ja viisakad, ainsaks märgiks Põltsamaa supipurk pruunide konidega.
Kuumade päevadega peesitades on siiski raske peletada igatsust sinise basseini ja Florida palmide järgi. Vean välja ämbri külma veega, vesi sillerdab laelt vastu ja jahutab jäsemeid, tuul silitab pead ja päike lõõritab pilvede keskel.
Uulitsal on kõik kui peatunud, paksus õhus tugev nostalgiline element: suved 15, 20 aasta eest. Ostan Grossi poe kulinaariatooteid ning uut, kangemat ürtidega strongerot ja söön nad tühermaal, eemal parklas keerutamas karussellid, üksik proua midagi selgitamas oma suure Pepco poekoti ja kõhnakese koeraga. Võibolla mõtlemas Krimmile, Peloponnesosele, Tampa lahele. Külma porgandikotletti süües meenutan Kaukasuse mägesid, värskeid hatšapurisid auramas, magusaid veine otse tänavalt, pilvikuist rekkajuhte teeäärsetes kohvikutes.
Хотим танцевать — sirged teed viimas apelsini—majja.
