Olen olnud Benjamin Britteni tuultes, rihituna Jeffi ajatust esitusest. 

Tulevad veel noodid, aga kuidas lihtsurelikel saavutada seda kontrolli?

"And on this bed there lieth a knight" —; kust pingestatus kopsupõhjal?

Mõeldes veel muudele, mis aastakümneid hiljem võõra poolt poleeritud...

Komistasin mälupulgale, mil kolmekordne ümbertehe Joni Mitchelli teemadele:

Oreliga Britteni vastu ei saa ning sõrmitseb ära küll, ent siis jäävad ikkagi —

Need falsettod! — sama hästi Qasimovit pyyda —

«Kyllap vist ainult unedes leitsesel ööl

Unedes, millede lõpp on enne algust»